fbpx

Primary Navigation

INTERVJUU – MICHAEL PÄRT – MUUSIKAPRODUTSENT

INTERVJUU MICHAEL PÄRDIGA – EESTI FILMIMUUSIKATÖÖSTUS ON TALLE SÜDAMEASJAKS

Kujutlege kohtumist inimesega, kes on töötanud rahvusvaheliste talentidega, Oscari ja Grammy nominentidega nagu Björk, Arcade Fire, filmirežissööride Peter Jacksoni, Francis Ford Coppola ja filmimuusika looja Howard Shore’iga. Eesti muusikaprodutsent Michael Pärt on just see inimene, kes oma töö suhtes on vägagi tagasihoidlik. Ta on kasvanud üles Saksamaal ja magistrikraadi omandanud Londonis, Kingstoni ülikoolis.

Michaeli perekond elas kuni 2007. aastani Islandil, nüüd aga on pere end Eestis sisse seadnud, kus Michael on osalenud viimasel ajal kõige aktiivsemalt oma isa pärandi – Arvo Pärdi keskuse loomises.

Kaheksandat aastat toimub novembris programm Music Meets Film ja Michael Pärt on viimased kolm aastat seda protsessi kureerinud. See algatus on suunatud nii heliloojatele, režissööridele kui ka produtsentidele ja agentidele laiemal muusika- ja filmimaastikul.  Kuhu Eesti film ja filmimuusikatööstus suundumas on, millised on aktuaalsemad probleemid ja kes on tänavuse Music Meets Film’i külalised? Michael Pärt räägib intervjuus sellest lähemalt.

Michael_Pärt

Kas te unistasite alati töötamisest nii muusika kui filmiga? Kelleks te lapsena saada tahtsite?

Juba päris pisikesena armastasin tehnilisi vidinaid. Muusikateed käies sai selgeks, et lisaks muusikalisele poolele on seal ka tehnilised aspektid. Muusikale lisaks ka helinduse õppimine oli loomulik käik, mis viis mind sujuvalt edasi salvestamis- ja filmimaailma juurde.

Kas te olete alati tahtnud tulla tagasi Eestisse elama ja töötama?

Ei, see tuli palju-palju hiljem. Õppisin Inglismaal ja lõpetasin gümnaasiumi seal. Tegin seal ka oma bakalaureuse- ja magistrikraadid ning töötasin seal. Elasin ka mõned aastad Islandil, kuna pere hakkas kasvama. Aastal 2007 kolisin esmakordselt Eestisse ja samal aastal alustasin koos vanematega ka ettevalmistusi meie perekondlikuks initsatiiviks alustada tööd mu isa arhiivi kallal. See projekt märkis esimest sammu teekonnal, mis lõppes Arvo Pärdi Keskuse avamisega.

Kui palju on teie muusikaprodutsendi tööd mõjutanud teie isa kuulsus?

Raske on sellele objektiivselt vastata. Usun, et paljudel minu tööde ja õppimiste võtmehetkedel oodati minu nimelt tulemust. Mulle meeldiks arvata, et nimi pole probleemiks. Minu töö tulemus, muusikamaterjali mõistmine ja suhted, mis on loodud, need on midagi, kus mu isa nimel pole kohta. Nii see peaks olema – rajada oma tee, oma töö.

Michael Pärt

Räägime Eesti filmitööstusest – kas väikesel tööstusel on ka oma plussid?

Plusse on palju. Kõigepealt saab väiksem tööstus olla paindlikum. Näiteks kõigest paar aastakümmet tagasi võttis Eesti kasutusele uue tehnoloogia ja ehitas taristu nullist üles. See algas õigel ajal ja langes kokku ka interneti sünniga. Kui tahta olla mitmekülgne ja midagi läbi suruda, siis võib väike riik selleks vabaduse anda. Põhimõtteliselt tunnevad kõik ühe valdkonna inimesed üksteist. Ilmselgelt on sellel oma plussid. Mida vabam ja kompaktsem oled, seda väiksemaks jääb kompetentsuse ressurss. See on lihtne matemaatika. See pole küll üleüldine hoiak, vaid pigem juhis. Kui vaadata suuremate riikide filmitööstusi, näiteks Inglismaal või Prantsusmaal, siis võib näha, et konkurents, nii positiivne kui negatiivne, tõstab filmitööstuse latti juba iseenesest kõrgemale. Seda on tihti näha, kui suuremad produktsioonid Eestisse tulevad, nagu näiteks hiljuti Christopher Nolani film “Tenet”. Nii palju elevust… Tuleb lihtsalt meeles pidada, et mujal on see täiesti tavaline asi. Meil on võimalus õppida kõikidest nendest pädevustest, mis on siia toodud. Kui suuremad produktsioonid tulevad, on kohalikul filmitööstusel võimalus nendelt õppida. Võtkem seda siis optimistlikult, pidades ühtlasi meeles, et mujal on see tihti normaalsus.

Millised on Eesti filmitööstuse võimalused kasvada ja muutuda rahvusvahelisemaks?

Kõige hiljutisemal juhul, kui Nolan oli Tallinnas, pani ta kogu protsessi käima. Tema meetodeid ja ootusi ei seata küsimärgi alla. Ta soovib midagi, eelarve on paigas ja asi saab teoks. Otsuste tegemise käik, kuidas seda poliitikat aetakse ja eelarvetega toimetatakse… Iga filmitööstusesse kaasatud ameti puhul jääb osa oskusteabest pärast produktsiooni lahkumist siia. Nende projektide ajal luuakse uusi võrgustikke ja edaspidi näeme, kuidas Nolan kaasab mõned uued eestlastest tiimiliikmed oma järgmisesse filmi. Selle puu uus haru on tekkinud, oma elu ja vormiga, need inimesed arendavad oma oskusi ja lõpuks naasevad koju. See teebki Eesti filmitööstuse konkurentsivõimelisemaks. Mida väiksem oled, seda enam pead mõtlema raamidest välja. Mõned inimesed on küsinud, kas on oht kaotada loominguline vaim ja side sügavama kunsti, kinematograafiaga ja nii edasi. Ma ei usu, et nii juhtub meie spetsiifilises kontekstis, kuniks säilib fookus omaenda loomingul ja mitte muudel asjadel nagu eelarve ja projektijuhtimine.

Miks peaksid meie filmitööstuse eksperdid osalema programmides nagu Music Meets Film?

Päris mitmel põhjusel. Esiteks ei ole Eesti filmimuusikatööstust rahvusvahelises kontekstis ja koostöös praktiliselt olemas võrreldes paljude teiste riikidega. Kõigil meie naabritel, isegi teistel Balti riikidel on kümnete aastate kaupa kogemust rahvusvaheliste produktsioonide jaoks filmimuusika salvestamisel. Salvestati Lätis, Tšehhimaal, Austrias, Poolas, Ungaris ja paljudes teistes riikides ja seda kõike juba 1990ndate lõpust. Nad on meist 20 aastat ees ja loendamatute koostööde kaudu oma võrgustikku laiendanud. Kui paljudel Eesti filmi- ja filmimuusikaekspertidel on lai võrgustik väljaspool Eestit? Mitte paljudel ja mitte lai. Kui juhtuks vastupidine, siis tekiks lumepalliefekt, mis hoiaks end ise alal ja kasvaks. See ongi põhiline põhjus, miks meil on selline kihk kutsuda inimesi kaugemalt, et nad looksid sideme Eesti filmitööstusega. Külalised, keda kutsun Music Meets Film’ile, pole spetsialistid abstraktses mõttes, nad on pigem praktikud, kes tahavad siia tulla ja oma oskusi jagada.

Kui suur on huvi osaleda?

Tahaksin näha suuremat huvi kui siiani on olnud. Näen erinevate põlvkondade lähenemises teatud erinevust. Meil on homsed heliloojad, kellel on palju entusiasmi. Meil on ka tänased verinoored heliloojad, kes on väga innukad sidemeid looma ja neid hoidma, et kuulda uutest ideedest, arengutest, stiilidest. On näha teatud avatust ja soovi oma võrgustikku laiendada. Mõne teise põlvkonna ja mõne väljakujunenud helilooja poolt pole ma näinud samasugust entusiasmi luua kontakte inimestega väljaspool Eesti “konnatiiki”. Küsimus on põlvkonnas ja mõtlemisviisis. Meie eesti mentaliteedis. Mõte minna kuhugi, inimestega suhelda, uusi sõpru leida ja sealt edasi minna… on meile üsna võõras. Selles suhtes saavad paljud teised inimesed eestlastest paremini hakkama.
Filmitööstuse konkurentsivõime suurendamisel ei saa me unustada maksusoodustuste küsimust, mis omakord viib meid vääramatult igivana küsimuse juurde, miks peaks maksumaksjate raha kulutama filmitööstusele soodustuste andmiseks? Just selle jaoks, et suurendada kohaliku filmitööstuse konkurentsivõimet. Filmitööstuse ilu on selle terviklikkuses, see kaasab praktiliselt iga ala meie ühiskonnas. Igaüks võib olla kuidagi filmiga seotud. Võime näha autojuhte, teadlasi, torumehi, disainereid, puuseppi, kirjanikke ja veel paljusid. Investeeringu tagasi teenimine võtab aega, just nagu teistelgi algatustel nagu näiteks EAS. Loomulikult saavad toetused olla ainult nii head, kui nad on rakendatud.

Minu põhiline prioriteet hetkel on laiendada Music Meets Film’i haaret ja sihtgruppi Eestis. Luua organisatsioonidega tugevamaid suhteid. Tugevdada sidemeid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga (EMTA), Balti Filmi- ja Meediakooliga (BFM), Eesti Heliloojate Liidu ja teiste institutsioonidega. Sellised programmid nagu Music Meets Film on positiivseteks töövahenditeks tudengitele, kes koostöös meiega muutuvad konkurentsivõimelisemaks. EMTA kavatseb panna Music Meets Film’i programmi oma õppekavasse 2020/2021 akadeemilisel õppeaastal ja BFM samuti. Tahaksin näha seal terveid õpperühmi ja seda programmi nende õppekavas.

Järgnevatel aastatel tahaksin näha muusika- ja filmiakadeemiate vahel tugevamaid institutsionaalseid sidemeid ja Music Meets Film’i laiemas regioonis – keskendudes Skandinaavia- ja Baltimaadele, Venemaale ja teistele riikidele.

Michael Pärt

Räägime tänavusest Music Meets Film’ist. Millele see keskendub?

Music Meets Film toimub 8. aastat ja mina kureerin seda kolmandat aastat. Kui alustasin, tahtsin tuua sinna teatud struktuuri. Alustame oma kolmepäevast programmi sissejuhatuse ja laiema diskussiooniga jooksvates küsimustes, millele järgneb peateema nagu igal aastal. Viimane päev keskendub akadeemilisemale lähenemisele koos õpitubade ja meistriklassidega. Tänavu keskendume heliloojatele, helilooja loominguallikale, kuidas nad oma peas muusikat kuulevad, kuidas nad näevad filmi muusika kontekstis, kuidas režissöörid ja heliloojad suhtlevad ja kuidas teineteise juhiseid mõistavad. Lisaks on tänavu eriline kõrvalteema musikoloog Peter Oxendale’ilt, kes toob välja režissööride armastatud muusikasisu lõksud ja helilooja dilemma, kuidas sellises olukorras hoiduda plagiaadist. Oleme kõik näinud filme, kus uhkelt esitatakse “nende” “Forrest Gumpi” või “Shawshanki lunastuse” versioone. Need kõik on hetked, kui tunned ära filmi temp tracki.

Kuidas valite eksperdid?

Kõigepealt meeldib mulle läbi aastate kindel programmirütm, vältides sarnaste teemade sattumist liiga lähestikku. Eelmisel aastal uurisime koostööd, tiime ja tööprotsessi. Tänavu on meil kompositsioonid, heliloojad ja kuidas lakooniliselt komponeerida. See on väga põnev protsess. Arutlen juba praegu tänavuste kõnelejatega MMF-i trende ja potentsiaalseid teemasid, mis annavad mõtteainet tulevaks aastaks: MMF 2020. Tahan kuulda ka tudengite ja kuulajate mõtteid.

Pikemas plaanis tahaksin uurida live muusikat. See nõuab teistsugust toetust, eelarvet ja tingimusi. On palju viise, kuidas live muusikat kasutusele võtta. Tihti öeldakse, et filmimuusika peaks filmis toimima sama hästi kui väljaspool filmi konteksti. Teine aspekt, mis on tehniliselt raskem, on mängida live’s filmi järgi. Orkester mängib live’s filmimuusikat – see lisab kõik musikaalsuse elemendid, interpretatsiooni ja seose esitusega filmi kontekstis. Siiski ei tohiks live‘s mängimist filmi järgi kergesti võtta, sest see on suur ettevõtmine. Kui sa ei mõtle sellisele esitusviisile algset filmimuusikat luues – ja kellelgi pole tavaliselt aega ega raha selle pärast muretsemiseks, – siis valmistada ette filmimuusika ja harjutada live‘is esitamiseks on tihtilugu sama suur projekt kui algupärase filmimuusika produktsioon.

Rääkisime veidi Music Meets Film’i tulevikust, aga kuidas näete teie Eesti filmimuusikatööstuse tulevikku ja selle suhet Music Meets Film’iga?

Kogu selle ürituse väga oluline osa on juba paigas: platvorm, kuhu loomingulised professionaalid saavad igal aastal tagasi tulla. Kui see jalajälg kasvab ja muutub tugevamaks, nii kasvab ka Music Meets Film’i osa kohtumispaigana filmiheliloojatele, filmirežissööridele, produtsentidele ja teistele nende hulgas. Maailmas pole olemas filmiheliloojat, kes poleks helistanud oma parimale sõbrale (ja võibolla ka lähimale konkurendile) üheteistkümnendal tunnil ja öelnud: “Sa pead mind aitama. Kas sa kirjutaksid ühe muusikalise motiivi, pean selle hommikul kl 8 režissöörile saatma? Kas sa teeksid selle ühe asja ära?” Täna helistad sina talle, homme palub tema sinult teenet ja enne kui arugi saate, olete juba üks tiim, kes kirjutab koos muusikat.

See on ka hea sisenemiskoht inimestele väljaspool filmimuusikamaailma, kes tahaksid filmimuusikaga alustada. Me ei peaks alahindama ka paljusid noori režissööre, kelleni tahaksin samuti jõuda: neil on oma mõtted, kuidas kõige paremini mõista ja lavastada muusikat. Tudengite tasemel teeme koostööd BFM-iga, et käivitada päris algfaasis see diskussioon. Või monteerija: kuidas kavandada filmi narratiivi, stseeni tempot, tegelaskujude kontraste ja kuidas nad kõik peavad olema otseses suhtes muusikaga. Isegi stsenarist ei saa jääda sellest mõjutamata.

Kui Mike Newell, filmi “Neli pulma ja matus” režissöör rääkis mullu MMF-il koostööst, küsis üks BFM-i tudeng temalt otsest nõuannet. Kolm tundi hiljem, kui ametlik programm oli läbi, võttis see üliõpilane kaasa üle 50 kaastudengi ja me nägime kõigi suureks üllatuseks improviseeritud meistriklassi, kuidas juhendada näitlejat. Kuigi see küsimus polnud muusikast ajendatud, aga kui nägin, kuidas Mike Newelli tasemel inimene selgitas noorele filmitudengile, kuidas lavastada – ütleme nii, et see oli väga muusikaline, ma mõistsin teda ja mõistsin, kuidas see võib kohalduda muusikale. Reeglid ja grammatika on sama. Erinevad kogukonnad võivad seal kokku saada. Sügavamal tasemel mõistame me kõik üksteise ametioskusi, olgu see siis näitleja, kes järgib režissööri õpetussõnu, helilooja, kes järgib režissööri juhiseid või muusikud, kes kuuletuvad dirigendi taktikepile. Filmimuusika on üks paljudest teedest, mis viib lähemale nende tohutult erinevate maailmade mõistmisele, mis jagavad nii palju ühiseid nimetajaid. See võimaldabki nende kõigi loomingulist kooseksisteerimist.

Ja viimane küsimus intervjuu lõpuks, midagi ootamatut. Mida te võtaksite kaasa üksikule saarele?

Võtaksin kaasa tühja märkmiku. Ja pastaka. Muud midagi.

 

Michael Pärt

Inglise keelne intervjuu on peagi saadaval Estonian World lehel.
Music Meets Film programm asub siin, ajakava saadaval Facebooki lehel.

 

Intervjueerija: Merli Antsmaa

Tõlkija: Riia Maasikamäe

Fotograaf: Ingrid Kerson


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *