fbpx

Primary Navigation

INTERVJUU – ARIAN LEVIN – FILMIHELILOOJA

Arian Levin on filmihelilooja, kelle looming on hübriid orkestraalsest ning elektroonilisest muusikast. Tema looming hõlmab nii võimsat põnevusfilmimuusikat kui ka palakesi komöödiafilmidele. Kindlasti on tema loomingus kindel koht dramaatilisel ning vahel ka mõtiskleval instrumentaalmuusikal. Ta on loonud muusikat nii filmidele, sarjadele, reklaamidele kui ka arvutimängudele. Lisaks heliloomingule tegutseb ta ka helirežissöörina ning muusikaõpetajana.

Filmus intervjuu - Arian Levin

Kuidas algas sinu helilooja karjäär? Millistes koolides Sa muusikat ja multimeediat oled õppinud?

Kõige esimene asi oli see, et minu vanemad panid mind Rakvere muusikakooli viiulit õppima. See oli algul selline armastus-vihkamise suhe selle pillimängu ja harjutamisega, et vahepeal mulle meeldis ja siis vahepeal jällegi mulle ei meeldinud. Aga mingisugune plõks käis ühel hetkel ära, et selline muusika mängimisest saadav rõõm. Peale gümnaasiumi lõpetamist ma mõtlesin, et mida ma tahaks elus ikkagi teha. Üks variant oli saada professionaalseks muusikuks või teine variant oli siis tegeleda muusikaga hobikorras. Ja siis ma kind of proovisin, et kui ma sisse ei saa, et siis ma lähen õpin mingit “normaalset” eriala. Ma proovisin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat. Siis avati just 1997. aastal elektronmuusika kompositsiooni eriala. Minu jaoks oli loogiline järeldus. Ma läksin elektronmuusikat õppima sellepärast, et see on seotud arvutite ja salvestusega. Ma salvestasin kooli stuudios kooliajal praktiliselt iga päev kedagi. Oma loominguni jõudsin ma läbi teiste salvestamise.

 

Ja kuidagi otsapidi Sa jõudsid BFM’i ka?

See BFM tuli juba hiljem. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ma lõpetasin 2001. Pärast seda ma sattusin mingi hetk tööle heli- ja videoproduktsiooni firmasse Downtown. Seal ma hakkasin salvestama heli reklaamidele ja erinevatele bändidele. Sealt kaudu tulid ka minu esimesed reklaamimuusika tööd. Oma esimese päris filmi ma tegin Downtowni ajal Ove Mustinguga. Tema esimene lühifilm oli “Kolmkümmend minutit vaikust” aastal 2004. Selle lühifilmi peal tegin ma nii platsiheli, muusika kui ka lõpliku helimiksi. See filmimaailm oli põnev. Et ma enne seda ei teadnud nagu filmi tehnilisest poolest suurt midagi väga. Mulle meeldis bändi teha, mulle meeldis loomingut kirjutada aga ma ei teadnud filmidest suurt midagi. Aga peale video reklaamitööde ja lühifilmidega kokkupuutumist avastasin ma filmimaailma maagia. Et umbes kolm aastat ma töötasin Downtowni helistuudios puldi taga ja siis ma mõtlesin, et davai, film. 2005 ma läksin BFM’i. See oli siis filmimagister.

 

Sa oled töötanud filmi helis mitmel erineval ametil. Kas need on kuidagi kaasa aidanud sinu filmiheliloojaks kujunemisele?

Kindlasti on. Kuna ma olen õppinud heliloomingule lisaks helirežiid, siis juba see on palju aidanud mul teha ka loomingut. Teine mõjutus muidugi on see, et näha kõrvalt, kuidas teised töötavad filmi luues. Film on grupitöö. Minnes platsile ja näha seda kirge, mis on nende töös, see kuidagi innustab sind ennast ka suhtuma suurema kirega sellesse, mida sina teed. Sina oled ka selle suurema terviku osa ju. Mõnes mõttes on see aidanud küll. Ma arvan, et väikene filmiplatsikogemus on iga filmihelilooja jaoks vajalik või isegi kohustuslik. Isegi platsi peal mingi suvalise töö tegemine, see ei pea olema helitöö. Ma arvan, et isegi võiks minna lihtsalt võtteplatsile ja tassida kaste. Ma arvan, et selline assistendiks olemine aitab sul mõista seda, et kus sa oma helitöös oled või mida sina peaksid muusikas juurde lisama, et filmitervik saaks parem.

Mis on Sinu jaoks kõige olulisem filmihelilooja puhul?

Sulle tõesti peab meeldima töötada liikuvate piltidega. Minule meeldib jutustada lugusid läbi visuaalmeedia. Mulle meeldib see, kuidas muusika juhib emotsioone. Mulle meeldib kogu see helipsühholoogia selle taga. Ja tegelikult see filmimaailm ongi nagu siuke maagia, et sa jalutad koos vaatajaga läbi selle loo, aga siis samal ajal sa lükkad teda mingis oma valitud suunas ja aitad tal läbi elada soovitud tundeid. Et selline kirg sellise asja tegemise vastu on oluline. Keegi on kusagil öelnud, et igas töös, mis sa teed peaks olema kirg, vääriline tasu ja kasu ühiskonnale. Tegelikult kogu see kamp, alustades grimmeerijatest kuni produtsentideni välja, peab armastama seda kunsti. Minu BFM’i juhendaja Boris Frumin on samuti öelnud: “Igas tehtavas filmitöös peab olema vaatajale mingi positiivne õpetus”. Selle järgi ma olen ka üritanud toimetada.

 

Filmus intervjuu - filmihelilooja Arian Levin

Kes on sinu eeskujud?

Öeldakse, et see muusika või need filmid, mida sa kuulad oma nooruspõlves, need mõjutavad sind kogu sinu ülejäänud elu. Need on nagu sinu alateadlikud eeskujud. Mis filmid meil seal olidki … “Indiana Jones”, “Star wars”, “Rambo” ja siis filmiheliloojatest John Williams, Don Davis, Thomas Newman. Ütleme, et võib-olla mitte need konkreetsed heliloojad ise, vaid pigem selline Hollywoodi eepiline sound on mind mõjutanud. Et ühest küljest Ameerikast tulev suursugune ja püssepaugutav kultuur ja teisest küljest meie enda vahest minimalistlik klassika. Eesti heliloojatest Arvo Pärt, Veljo Tormis, Eino Tamberg, Sven Grünberg. Filmimuusika on justkui kahe kultuuri kokkupõrge. Meil on ühelt poolt süvamuusika ja siis teiselt poolt levimuusika omavahel sümbioosis. Ma ütleks, et ka minu mõjutused on süvamuusika ja Ameerika popkultuuri kokkusaamine. Näiteks minu lemmikseriaal väiksena oli Macgyver. Ma arvan, et minu muusikas on natuke Macgyverit ja Knight Riderit ja mesilast Maiat ja…

A-rühma?

Jah, A-rühma. Ühesõnaga kõik on nõrkemiseni vaadanud seda ja kui rääkida, et see ei ole mõjutanud, siis see oleks nagu vale. Tegelikult see on mõjutanud väga.

Aga see on kõik pigem alateadlikult?

See on alateadlik jah. Sa teadlikult ei mõtle selle peale, aga see ongi põnev, et sa kasvad selle sees ja toimetad. Ma ei tea kas praegu on selliseid tugevaid mõjutajaid. Ütleme “Matrix” oli film, mis mõjutas tugevalt tervet ühiskonda.

Aga see on tänapäevases Hollywoodi tööstuses tüüpiline, et näiteks meloodia muusikas on väga tagasihoidlik ja see ei ole midagi, mida sa näiteks järgi ümiseksid. “Dunkirk” näiteks, sellel on võimas peateema aga sa ei laula seda järgi.

See Hans Zimmer on üldse omaette tegelane. Ta on suutnud luua oma isikliku äratuntava muusikalise keele. Ta on üks väga originaalne filmihelilooja, kes on mõjutanud tervet põlvkonda uusi heliloojaid. Kogu see suur wagnerlik pompöösne asi. Zimmeri looming ise on mõjutatud suurtest klassikalistest orkestritest. Tänu sellele kogu see suur ja eepiline asi on kandunud edasi ka kõikidele teistele noorematele filmiheliloojatele.

See on juba nagu mingi standard teatud mõttes.

See on nagu jah, eepilisus on muutunud standardiks.

Teistpidi need, kes multimeedias sisu toodavad, ootavadki just sellist muusikat näiteks oma treilerisse.

Oodataksegi. Mingis mõttes oodataksegi ju mingit töötavat asja. See on ju kindla peale minek, kasumi peale orienteeritud. Selles mõttes ei saagi neile pahaks panna ju seda. Teisest küljest meie filmikultuur on nii öelda fondipõhine filmitootmine. Meie võime vahel rohkem eksperimenteerida ja rohkem võib-olla alternatiivnägemust edasi anda, kuna me ei pea otseselt kasumit tootma. Reaalsus on muidugi see, et kui sa lähed kinno, siis 90% on ikkagi Ameerika filmid. Levitavajad ja kinod tahavad, et võimalikult palju inimesi käiksid kinos. Produtsendid tahavad kindla peale ju filmi müüa. Selles mõttes tuleb ka muusikas originaalsuse ja ootuste vahel laveerida. Filmimuusika ei pea tegelikult meelde jääma, ta peaks tegelikult tugevdama jutustuse tervikut. Kogu film ise peab olema tugev, et ta jääks meelde. Kui ainult muusika jääb meelde, siis järelikult see film ise ei olnud tugev.

Mis programme ja VST’sid sa kasutad?

Kui ma alustasin, siis ma üldse ei teadnud, mis asi on muusika kirjutamine ja mis programmid üldse on. Minu esimene “arvuti” oli vene mängukonsooli kloon, mis töötas helikassetidega. Minu kõige esimene muusikaprogramm oli Soundclub. Seal sai tõsta erinevaid “kaste”, mis tegid hääli. Peale seda ma jõudsin “trackerite” maailma. Seal sa põhimõtteliselt programmeerisid muusikat. See oli väga piiratud süsteem. Kuid see õpetas olema leidlik ja vähemaga rohkem looma. Neid muusikaprogramme on olnud palju. Praeguseks olen ma Cubase juurde püsima jäänud. Ma olen viimasel ajal hakanud õppima Ableton Live’i, kus muusika loomise loogika on veidi teistsugune kui tavaliselt. Ableton töötab loopide, kordustepõhisel mõtlemisel. Cubase on rohkem aja põhine – lugu mängib nullist kümneni ja siis lõppeb lugu ära. Need on kaks erinevat mõtlemist. See arendab sind filmihelilooja seisukohast ka, kui proovida erinevaid süsteeme, mis on teistsuguse loomisloogikaga.

Aga on Sul näiteks mingid lemmikud sample library’id?

Ma kasutan tihti Spitfire’i Albion One Orchestrat. Tegelikult ma iseenda jaoks olen mõelnud selle, et ma ei suuda joosta erinevate saundide järgi. Ma raiskan õhtu lõpuks kogu selle aja ära, et otsida õiget saundi selle asemel, et keskenduda muusikalisele ideele. Albion One on hetkel minu ideede jaoks piisav. Ma võtan saundide otsimiseks eraldi aja. Ma tean sõpru, kes otsivadki erinevates foorumites review’sid lugedes uusi saunde ja saundipankasid. See natuke segab. Seda infomüra on liiga palju. Kui sa ei loo endale piiranguid ja ühte sihti, siis sa justkui liigud kõikides suundades, aga sa ei jõua tegelikult mitte kusagile pärale. See on loomingu jaoks lõks. Ma olen seepärast valinud välja endale mingid kindlad muusikafoorumid, mingid kindlad inimesed keda ma jälgin instagrammis, facebookis ja twitteris, et mitte langeda sellesse suurde infomüra võrku. Hästi oluline on enda väikse maailma tegemine ja siis selle mulli sees toimetamine.

Filmus intervjuu - filmihelilooja Arian Levin

Kui palju on Sinu muusikas päris pille?

Me rääkisime sellest Hans Zimmerist eksju. Kõik need virtuaalsed orkestrid, mis antakse praegu välja, need on kõik selle Hans Zimmeri kõlaga, et nad kõik võimaldavad luua seda eepilist orkestri saundi. See on selles suhtes natuke ohtlik tee. Sinu orkester kõlab nagu Hans Zimmeri orkester. Üks lahendus on see, et sa lood mingisuguse oma originaalse helipaleti, ehk siis sa ei kasuta ühte saundipanka, vaid paned kokku erinevatest. Lisaks kui vähegi võimalik olen kasutanud päris pille. Igal pillil ja pillimängijal on oma originaalne hääl ja tunnetus, mis tekib ainult temaga. Ma olen kas mänginud ise või lasknud mängida pille juurde. Näiteks kõik bassiosad ma mängin ise päris basskitarril sisse. Või näiteks eelmise filmi puhul, “Luuraja ja luuletaja” saksofoni partiid mängis sisse praegune Otsakooli direktor ja hea sõber Ivo Lille. Tulevikus, kui projekti eelarve seda võimaldab, tahaksin ma kindlasti ka päris orkestriga oma muusikat salvestada.

Kui palju aega nõuab ühe orkestri soundtracki tegemine?

Ma olen enda jaoks välja arvestanud valmis loomingu aja. Ma kirjutan umbes kaks minutit valmis muusikat päevas. See on keskmine. Mõnikord on seda rohkem, mõnikord vähem, aga keskmiselt see on umbes kaks minutit. Selle kahe minuti põhjal ma arvestan kõiki oma töid. Kui ma räägin näiteks filmist, kus on vaja kirjutada 3-4 tundi muusikat, sest väga palju praagitakse välja. Selle arvestuse järgi ma kirjutan umbes kaks kuud igapäev muusikat. Mõnikord sa suudad 12 tundi järjest ilma söömata ja joomata muusikat teha. Mõnikord sa istud lihtsalt 4 tundi ja ei tule midagi. Ja ongi kogu päev. See ongi see meie dilemma. Aga keskmiselt ma arvan, et see on mingi 4-5 tundi kus sa kontsentreeritult kirjutad, millest võiks tekkida umbes 2 minutit valmis muusikat.

Selline vilumus on sul tekkinud ajaga?

On see 20:80 põhimõte, et kuidas leida mingis asjas see 20 protsenti seda iva, millest sõltub 80 protsenti tulemusest. Filmihelilooja peab tegelikult koguaeg ju otsime seda väikest osa, mis suudaks jutustada ära selle suure loo filmis. Me võitleme iseendaga, et kas kõik on öeldud või kas ma peaksin siin kohas nüüd lõpetama või veel midagi lisama. Kui me räägime filmitööst, siis sul on ka tähtaeg kuklas. Sa ei saa nii, et “Täna ei tulnud noh”. Sa lihtsalt istud maha ja teed. Enesekontroll ja planeerimine on hästi oluline. Muusikaloojana ei saa mõelda sellest kui maailma kõige geniaalsemast muusikast sellepärast, et kuulaja on tegelikult ju see, kes seda otsustab. Muidu ei suudakski ühtegi nooti kirja panna. Sa hakkad kogu aeg mõtlema selle peale, et “Oi ma pean kirjutama nüüd hiti”. Minu jaoks on kõik minu lood ühtemoodi head.

Kas Sa mixid oma muusikat ise? Kas VST orkestri muusika miximisel on mingeid eripärasusi?

Jah, ma üldjuhul mixin oma muusika ise. Kuid surround helimiksi puhul filmi jaoks ma expordin välja eraldi stemmidena, eraldi pilligruppidena muusikaread. Eraldi kõrged keelpillid, rütmigrupp ja siis madalad pillid. See on selle jaoks, et filmi mastermixis oleks võimalik seda kõike ruumis kontrollida kas siis esimestesse kõlaritesse, taha, ette, alla, üles. Et sellist surroundmixi tehakse siis koos dialoogi ja efektidega eraldi. Kas VST mixil on mingi eripära? Üldjuhul VST instrumendid on salvestatud väga heades tingimustes. Mingit erilist vahet tavalisel miksil ja VST instrumentide miksimisel ei ole. Muusikalist tervikut ja tasakaalustatud kõla on mõlemal juhul vaja jälgida.

Kas tänapäeval muusika tegemine ongi laptop, kõrvaklapid ja midi-klaviatuur?

Isegi midi-klaviatuuri ei ole vaja. Isegi kõrvaklappe ei ole vaja. Laptopil on ju enda kõlarid. Meediamuusika tegemiseks sul on vaja salvestusprogrammi. Sul on vaja programmi, millega luua fail, mida saaks saata või maha mängida. Ma ütleks nii, et sul ei ole vaja isegi arvutit. Sulle piisab tegelikult sellest samast diktofonist. Võib-olla sul on vaja seda salvestist puhastada aga otseselt selle loomingu tegemiseks sul ei olegi mitte midagi vaja. Tead, tegelikult sul ei ole vaja ka seda diktofoni, sul on ainult telefoni vaja. Sa saad kõike oma telefonis teha. Ma arvan, et tulevikus meedia loojad ei vajagi enam mitte midagi muud. On võimalik filme teha mobiiliga.

Albumeid on tehtud juba Iphone’i Garageband’ga

Just. Miks mina vajan eraldi stuudiot on lihtsalt see, et mul on vaja olemise kohta. Kus ma saan välja lülitada oma telefoni, mida ma tihti teengi. Tihtipeale ma lülitan ka lauaarvutist interneti välja. Ma ei loe ühtegi kirja, ma ei käi Facebookis. Ma lähen stuudiosse selleks, et olla 100% selle ülesande pärast. Kui ma olen kodus, siis mul on igasugused ahvatlused. Mul on vaja võileiba teha või Netflix’st mõnda sarja vaadata. Tänapäeval töökeskkond on vajalik vaid selleks, et kontsentreerida end ülesandele. Ega muidu ei oleks kodust vaja välja minnagi.

 

helilooja Arian Levin stuudioPilt Ariani stuudiost.

Kas ja kuidas on Eestis sellise ametiga võimalik ära elada?

“Ma arvan, et muidugi on võimalik. Ma arvan, et see on see, et mida me ära elamiseks peame. Tegelikult, kui sa oled loominguline inimene, siis sulle aitab väga vähesest. Muusikaga on võimalik ära elada. Nüüd sõltub sinust endast, mis see sinu standard on või kuhu sa tahad jõuda. Tegelikult me peame meeles pidama seda ka, et Eesti ei ole ainult füüsiline Eesti. Meil tänapäeval on seoses internetiga võimalik “töötada” kogu maailmas.

Kas filmihelilooja võiks osata lisaks oma oskustele ka filmi helindamist?

See kõik tuleb kasuks. Enda pealt ütlen, et kui ma tegelen projekti puhul lisaks muusikale ka helindamisega sügavuti, siis ma ei jõua enam tegeleda loominguga. Jah, ma teen helindamist ka, aga siis ma üritan loomingut mitte samal ajal teha. Need on ikkagi erinevad asjad. Ma pigem tahaks olla ekspert loomingus. See on see dilemma millega tuleb iga päev tegeleda, et kuidas öelda “ei” sellele ülesandele, mis mind eesmärgile edasi ei vii.

Eks see sõltub ka eluperioodist. Mingi periood peadki kõike tegema.

Jah, aga samal ajal ei tohi ära unustada, mida sa tegelikult elus tahad teha. Sul peab olema see üks eesmärk, millega sa tahad tegeleda ja kuhu jõuda. Muidu sa võidki ära kaduda sellesse erinevate eesmärkide puntrasse. Kui sina ei kontrolli ja ei juhi iseennast, siis kontrollib keegi sind.

 

Kas Sa oled oma muusikat pakkunud music library’tele/muusika kirjastustele? Milline on Sinu kogemus nendega olnud? Kuidas sellel turul konkureerida? Kas seal on omad standardid?

Mul on kokkupuuteid väga mitmete muusika library’tega. Produktsioonimuusika kirjutamine on eraldi ala ja sellel on eraldi reeglid. Ma olen läbi Apollo Musicu välja andnud umbes 50 lugu. See on väga vähe. Umbes sadakond lugu olen ma ise välja andnud ka läbi online muusikapankade. Kaks suurt muusikapanka maailmas hetkel on Audiojungle ja Pond5. Läbi nende olen mina enda muusika litsentse müünud. Enda kogemuse pealt ma ütlen, et kui sa oled sellistes suurtes muusikapankades, siis sa oled suht väike kala suures tiigis. Mina pigem mõtleks, et kuidas mina saaks ise oma muusikat levitada ja olla see suur kala väikeses tiigis. Eesti on väga hea võimalus olla see suur kala siin. Pigem levitada oma muusikat oma ringkonnas laialt niimoodi, et kasutatakse pigem sind kui seda suurt muusikapanka. Sa pead ise pidevalt müüma ennast, pidevalt suhtlema ja pidevalt looma uusi kontakte ja see on lõputu.

Ehk siis, et muusiku elukutse praegu ongi, et 50% enese müümine ja 50% muusika tegemine.

Jaa. See enda brändi loomine on praegu ju põhiteema. Seoses internetiturundusega ja sotsiaalplatvormidega on see muutunud aina aktuaalsemaks. Filmitööstus on väga palju omavahelistest tutvustest sõltuv. Ikkagi loeb see, keda sa tunned, sa saad oma tööd läbi tutvuste. Et keegi teab kedagi, keegi on kuskil sinust rääkinud. Selline suhtlemine on kandunud üle internetti. Enesemüümine on muutunud väga oluliseks. Mina ei tee seda väga hästi, aga kasvõi Facebookis postitamine, teema foorumites osalemine, Instagrammid, Twitterid, need kõik aitavad sind heliloojana müüja.

 

Soovitusi noortele, kes sooviksid antud valdkonnaga tulevikus tegeleda.

Kommunikatsioon on hästi oluline. Käige seminaridel. Osalege foorumites. Kõik see vana hea. Ja tehke head muusikat.

Sellest ei pääse.

Sellest ei pääse, aga see ei ole enam ainukene, mida peab tegema. Suhtlus on hästi oluline. Jälgige ka, kuhu meedia tulevikus liigub. Olge oma ala eksperdid. Me teame, et meedia liigub hästi palju streamimise peale ja ongi juba tervenisti seal. Muusika vajab tänapäeval tänu YouTube’le aina rohkem visuaali. Peame vaatama, mis toimub meedias näiteks Netflix’s, Hulu’s, Amazonis. Mis muusika seal sarjades kõlab, mis muusika reklaamides kõlab. Ükskõik, mis valdkonnaga tegeledes tuleb teada, mis hetkel moes on ja olla omal alal ekspert. Praegu on näiteks e-sport läinud hästi suureks. Kogu selle asja jälgmine ja selles oma nišši leidmine on hästi põnev. Erinevate meediate valik on väga lai ja see, kuhu suunas ta praegu liigub on väga põnev ja ettearvamatu. Kui me oleme piisavalt teadlikud omaenda valdkonnas toimuvast, siis suudame olla ajast ees ja pakkuda õiget loomingut õigesse kohta õigel ajal. Ma arvan, et see on põnev aeg praegu. Olge uudishimulikud.

Filmus intervjuu - filmihelilooja Arian Levin

Arian Levin
Koduleht
Soundcloud: Arian Levin

 

Intervjueerija: Eugen Linde
Fotograaf: Lisett Kruusimäe


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *