fbpx

Primary Navigation

TUHNIDES EESTI FILMIMUUSIKA PÖÖNINGUL VOL 2

Pööningul tuhnimine jätkub.

5. Sven Grünbergi muusika filmides „Hukkunud alpinisti hotell“ ja „Naksitrallid I-II (1979)

1970ndate lõpul läbis Eestit ulmefilmide laine. Kuulsamaks Eestimaal filmitud ulmekaks jääb kahtlemata Andrei Tarkovski „Stalker“ (1979) , mis valmis meie enda „Hukkunud alpinisti hotelliga“ samal aastal. Kusjuures mõlema filmi muusika salvestati ühes ja samas ruumis, ühel ja samal päeval. Kuna kohalike elektripillide võimetest Grünbergi jaoks ei piisanud, sõitis ta kiiremas korras Moskva, et sealses helistuudios süntesaatorit Synthi-100 kasutada. Aega oli vähe, sest kõik tähtajad olid juba möödunud ja 22-aastane Grünberg sattus filmi juurde vaid seetõttu, et algselt heliloojaks plaanitud Arvo Pärt välismaale emigreerus. Esmalt oli plaanis kirjutada asi koos Kuldar Sinkiga kahasse, kuid huvitavate elukommetega Sink suutis otsustaval hetkel ära kaduda. Kogu vastutus jäi Grünbergi õlgadele.

Kuigi suur kahtlus Grigori Kromanov ise juurdles pärast ekraniseeringu valmimist pikalt, kas noore poisi muusika pole mitte liiga kerge filmi jaoks, on tegemist ühe ägedaima muusikaga eesti filmiloost. Strugatskite stsenaariumil põhinev lugu areneb politseiinspektori ümber, kes saab salapärase väljakutse üksildasesse mägihotelli. Kohale jõudes selgub, et mingit väljakutset pole olnud. Peatselt aga selgub, et hotellis asjatavad inimesele seni tundmatud jõud.

Grünbergi muusika moodustab koos kunstnik Tõnu Virve poolt kujundatud modernistlike interjööridega omanäolise terviku. Nii nagu filmi jooksul pole võimalik tabada maja arhitektuurilist plaani, võib ka Grünbergi muusika kohati heas mõttes võõristavalt mõjuda. Võõristus tundubki olevat lugu läbiv dramaturgiline võte. Ka hotellis puhkavad asukad kummastavad oma veidra olekuga. Ägedaimaks stseeniks jääb kindlasti õhtune disko, saateks Grünbergi lugu „Ball“, mida on hiljem parodiseerinud ka Veiko Õunpuu filmis „Sügisball“.

„Naksitrallid I-II“ (1984,1987)

Grünbergi sulest pärineb ka ohtralt muusikat animatsioonidele. Nii on tema viisistatud Klaabu seiklused, „Lepatriinude Jõulud“ (2001), „Leiutajate küla Lotte“ (2006), ägedaimaks südames on jäänud aga „Naksitrallid“ (1990). Sammalhabeme, Kingpoole ja Muhvi seiklusi saadab muinasjutuliselt eepiline soundtrack, mis võib valssida rahulikult, olla ambientne või kui vaja, kütta kõikidel mürsikutel teleri ees adrenaliini käima.

4. Olav Ehala muusika filmis „Nukitsamees ja Priit Pärna animatsioonides „Nukitsamees“ “(1981)

Need põõsa otsa ise tagasi monteeruvad maasikad on küll vist eluks ajaks meelde jäänud. Ehala viisistatud ja Helle Karise lavastatud „Nukitsamees“ kubiseb juhtmotiivilikust lustlikkusest.

Oskar Lutsu muinasjutul põhinev ekraniseering jutustab loo kahest lapsest, kes metsas eksides, satuvad kodu asemel hoopis kolliperre. Tõenäoliselt jääb see film välissilma jaoks tõlkes kaduma läinud veidruseks, kuid meil jääb ta kultusfilmina südamesse. Tõele tuleb au anda, tegemist on tõelise eksperimentaalfilmiga: nii palju, kui lustitakse filmi tehniliste võtetega, mängitakse ka helide ja erinevate reverbidega ning Ehala svingib kõige sellega ühes. Tabavate laulude saatel jõudsid me kõrvu Juhan Viidingu sõnastatud elutarkused, nagu näiteks „Head lapsed, need kasvavad vitsata“. Vist mõtlesin terve lapsepõlve, kas need viie peale lauldud sõnad on „päikeseratas“ või „päike siratas“.

 

Priit Pärna joonisfilmid

Siit ei osanud ma küll üksipulgi välja tuua üht ainust kaunikest, mis võiks kõigi eest rääkida – olgu see siis „Aeg maha“, „Eine murul“, „Hotell E“ või „1895“ – kõik on head ja väärt vaatamist-kuulamist. Ehala lähtub muusikas Pärna enda mitmekihiliselt huumorist ja tsitaadirohkusest. Represseeritud kunstnike tegevusele pühendatud „Eines murul“ (1987) leidub Pärnal nalju ja vihjeid Pablo Picassost Marylin Monroeni, ka filmi nimi on võetund Manet’ maalilt. Nii sulandub Ehalagi muusikas Bach ladusalt Schubertiga ja lõpuks veel nõtke proge takkaotsa. Ehala suudab Pärna animatsioonides renessanssi, barokki, Beethovenit, diskot ja jumal teab veel mida ühendades täielikku campi kokku kolaažida!

3. Margo Kõlari muusika filmis „Nimed marmortahvlil“ (2002)

„Nimed marmortahvlil“ oli esimene taasiseseisvunud Eestis vändatud linateos, mis sai endale filmimuusika orkestri esituses. Margo Kõlari kutsus filmi juurde lavastaja Elmo Nüganen, kellega helilooja oli varem Linnateatris koos töötanud. Noorte vabadusvõitlejate katsumusi saatev helitöö kõlab ühel ajal nii südantsoojendavalt ilusalt kui ka tarvidusel eepiliselt.

Kõlari muusika mängib läbivat dramaturgilist rolli. Ta saadab pea, et kõiki stseene, andes dünaamiliselt ruumi pildile, kus seda vaja ning võttes julgelt ohjad enda kätte, kui pilt tuge vajab. Helilooja kasutab julgelt kolme juhtmotiivi, millest üks on dramaatilisi hetki saatev laskuv eepiline puhkpilli motiiv, teine soe kitarripala, millele on armas sentimentaalne nimi „Marta juures“ antud ning kolmas on vaiksetel pingelistel momentidel esinev kõlapulk. Kõlar tõestab oskuslikult, et mõjusat filmimuusikat saab ka väga piiratud muusikalise materjali peale üles ehitada.

2. Ülo Kriguli muusika „Sügisballis“ (2007) ja teistes Veiko Õunpuu filmides

Vist ei ole leierdav taaskord korrata, et „Sügisballi“ tulek Eesti filmimaastikule oli plahvatusliku mõjuga. Võibolla mõjun ülevoolavalt romantiliselt, öeldes, et „Sügisball“ on üks umbes kolmest filmist, mis ikka ja jälle mind tummaks võtavad, kui taaskord nende otsa komistan, ent mis seal ikka. Veiko Õunpuu lavastuse ja Mart Tanieli kaameratöö kõrval mängib Ülo Kriguli muusika sama suurt rolli. Tegemist on heli ja pildi sümbioosiga, kus pilt mitte ainult ei monteeru muusikasse, vaid kaamera liikumine ja muusika kulgemine on lihaliselt kokku laulatatud.

Kriguli muusika pole ainuke, mida inimeste üksildusest pajatavas ekraniseeringus kasutatakse, kuid ta monteerub ilusasti kõige kõrvalseisvaga või õigemini sünteesib Krigul oskuslikult väljaspoolt võetud muusikat oma loomega. Nii lööb filmi nimetiitri ajal kõlama Veljo Tormise laul „Kust tunnen kodu“, mis peatselt suubub Kriguli sügiskoltunud džämmi. Sumedalt rõske on helikeel ja kott pähe tõmmatud ambient, nagu inimeste elugi paneelmajade vahel. Esimesest vaatamisestki on meeles bussistseen, mida saadab raskelt sinine blues.

Kahtlemata ei tohiks Kriguli avastamisel piirduda vaid „Sügisballiga“ Märkimist väärivad ka näiteks „Roukli“ (2015) ja „Püha Tõnu kiusamine“ (2009), mille esimeses stseenis kõlab matuserongkäigu ansamblilt mahlane segu Schnittkest ja Nino Rotast. Meloodiast kostub läbi J.S Bachi nimest tuletatud motiiv BACH, mis küll modulleerib loos omasoodu, andes oma groteskses kõlas aimu jumala surmast.

1. Pärt Uusbergi muusika filmis „Risttuules“ (2014)

Martti Helde „Risttuules“ väärib siin kohta seetõttu, et tegemist on filmiga, mis mõtestab ümber filmikunsti tavad. 1941. aasta juuniküüditamisest räägitakse viisil, mida tähistatakse prantsuskeelse terminiga tableau vivant (tõlk. elavad pildid). Filmis aset leidvad stseenid on lavastatud ajas seisma jäänud kaadriteks või piltideks – näitlejad seisavad terve aja kaadris paigal, otsekui ajaloo ikkes mälestuseks tardunult, samal ajal kui kaamera vaikselt nende vahel kulgeb. Niiviisi filmikunsti väljendusvahendeid piirates muutub kaalukamaks see, mis kaadrisse on otsustatud jätta: rääkima hakkab misantseen, kompositsioon, valgus, aga ka heli, meile jutustaja poolt poetatud sõnad ja loomulikult muusika. Pärt Uusbergi helde, rahvaviisidele toetuv helikeel leevendab ekraanil nähtavat painet. Ta hoiab lootust seal, kus seda muidu ei oleks. Näiteks kõlab filmis sõjavangide koera kombel mahalaskmise taustal motiiv rahvaviisist „Maga, maga, matsikene“, mida tunneme kõige paremini Cyrillius Kreegi samanimelise koorilaulu kaudu. Teistkorda samade võtetega eksperimenteerivat filmi on raske teha, olgem uhked, et ta meil olemas on.

Viited:
1 Tallinna Keskraamatukogu virtuaalnäitus „Eesti film 100 – filmimuusika“, https://apps.keskraamatukogu.ee/naitus/film/
2 Tekst on võetud Eesti Ekspressi Eesti lastefilmide sarjas ilmunud „Värviliste unenägude“ DVD tagakaanelt.

Kasutatud allikad:
Tallinna Keskraamatukogu virtuaalnäitus „Eesti film 100 – filmimuusika“, https://apps.keskraamatukogu.ee/naitus/film/
Shelton, Andrew 2012. „The Cambridge Companion to Arvo Pärt“, Cambridge University Press
„Lavastaja Grigori Kromanov“, koostanud Irena Veisaite-Kromanova. Kirjastus Eesti Raamat, 1995.
ERR -i poolt “Eesti film 100” puhuks tehtud saatesari „Kaadris“.

Autor: Silver Õun
Toimetajad: Kristel Kolkanen ja Eugen Linde


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *