fbpx

Primary Navigation

PÕRGUJAAN

Põrgu Jaan on mitmest žanrist koosnev kunstifilm, mille eesmärk ei ole vaatajale konkreetseid sõnumeid kandikul ette kanda, vaid maalida rikkalik ja kõhe pilt, mis jääks peale kinosaalist lahkumist veel pikaajaliselt psüühikat painama.

Paraku on Põrgu Jaani tabanud tugev kriitikalaine. Kuigi nii mõnelegi kriitikuid häirivatele elementidele on keeruline vastu vaielda, tundub mulle siiski, et enamus hukkamõistu on suunatud filmile, mis Põrgu Jaan ei üritanud kunagi olla. Tegemist on standardsest retseptist oluliselt erineva filmiga, mis tõi uue režissööri Kaur Koka visiooni tõetruult ekraanile. Tuleb tõdeda, et Põrgu Jaan ei ole sobilik vaatajale kes otsib lihtsat ja lustakat kinoelamust, kuna saalist väljudes on pea paksult täis vastamata jäänud küsimusi ning segaseid emotsioone.

Filmi kulminatsioon ning seetõttu ka süžee terviklikult kannatab natuke ilmselge lõpplahenduse arvelt, aga Põrgu Jaani põhirõhk on suunatud tegelaskujudele ning nende kohale filmis maalitud postapokalüptilises maailmas. Parun, kes otsib meeleheitlikult abi oma ainsale pojale, kuid vaatamata tema rikkustele ei ole abi kuskilt leida. Mõisa töölised, kes paluvad vastuseid üleloomulikelt jõududelt. Ja loo keskmes oli Jaan – musta südametunnistusega mees, kes ei mäleta endast ega teda ümbritsevast maailmast midagi ning üritab filmi vältel puslet kokku panna. Olles esitletud puhta lehe võimalusega soovis Jaan olla head tegev inimene ning andis oma parima, et teisi aidata, kuid sellest ei piisanud, et ta hing põrgust päästa. “Mille eest ma põrgusse läksin?”, küsis Jaan. “Patt on patt”, vastas Eia.

Koos Jaaniga saabus loo alguses mõisa ka tulekahju, mis käitus kui hoiatus tulevikust ja meeldetuletus minevikust. Tolle traagilise öö täpsed sündmused on jäetud tahtlikult selgusetuks, et vaataja saaks ise luua endale pildi ratsanike roimadest. Fookus on suunatud sündmuse tagajärgedele – noor Albert, kes sai tunnistajaks õudustele, mis muutsid ta emotsioonituks kestaks, parun, kes kaotas tol ööl oma armastatu ja teenijatüdruk, kes hiljem suri seletamatutel põhjustel ning naases allilmast krüptiliste sõnumitega. Nende kogemused sellest ööst ning sellega kaasnev meeleheide juhtis neid kiirelt ja kõhklematult omaks võtma mälu kaotanud võõra, lootes leida abi mehelt kes kõigile teadmata oli üks valu põhjustajaid.

Paraku piirdub tegelaste ajalugu suuresti selle ühe öö ja vähese informatsiooniga, mis vaatajale esitatud on. Dialoogi on Põrgu Jaanis niivõrd vähe, et ühegi tegelaskuju minevikust midagi ridade vahelt välja ei loe. See eest aga on kõik näitlejad andnud suurepärase esituse, milles on näha tugevat usku filmi visiooni. Kahjuks oli kohati keeruline aru saada ka vähesest dialoogist mis oli, kuna need kippusid kaduma näitleja habemesse või jäid tehnilistel põhjustel vaatajale arusaamatuks.

Mart Taniel säras taaskord oma operaatoritööga, tuues esile kummitavalt kaunid kaadrid ka vähese valgusega tingimustes. Muusika ohjad anti Ülo Kriguli kätte, kelle stiil pidavat režissöör Kaur Koka sõnul klappima Põrgu Jaani atmosfääriga. Mina paraku erilist emotsiooni filmi muusikast ei tundnud, peamiselt seetõttu, et enamus rõhku on suunatud vaikusele.

Kui vaataja lubab, püsib see film veel mõnda aega tema mõtetes, proovides leida vastuseid kerkinud küsimustele. Kes täpselt olid need ratsanikud? Kuidas Eia põrgust naasnes? Ja mis sai Tiidrikust, kes oma hädise paadikesega merele läks?

Kõik arvamused ja teooriad on teretulnud.

Filmi Põrgujaan poster

Autor: Kristel Kolkanen
Toimetaja: Karl Oskar Toovere


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *