fbpx

Primary Navigation

INTERVJUU – JANIS RIZHOVS – CASTING

Janis Rizhovs on õppinud BFMi filmirežii erialal ning töötab juba viiendat aastat ettevõtte Kuukulgur castingu osakonnas. Kuukulgur valmistab peamiselt reklaame, kuid mõnikord ka mängufilme. Läksime Kuukulguri kontorisse kohale ning vestlesime veidi Janisega reklaaminduse ja Eesti filmitööstuse teemadel.

INTERVJUU - JANIS RIZHOVS - CASTING-FILMUS

Kuidas sattusid castinguga tegelema?

Mu sõber võttis mind kunagi assistendiks ja siis sealt ma jäingi tegema… Mu esimene töö temaga koos oli mängufilm “Risttuules” (2014, Martti Helde). Seal oli hästi palju inimesi ja väga spetsiifilised nõudmised, mis oli päris lahe, andis toreda emotsiooni. Casting on ka väga loominguline ja oluline töö nii reklaami kui filmi juures ja selle töö nõudlused olenevad projektist. Me teeme palju reklaamfilme, kus suurem töö käib tüpaaži otsingul – on kindel tüpaaž, mille režissöör on välja mõelnud, millele meie peame siis vastavad inimesed leidma. Loodame, et need inimesed oskavad ka näidelda, sest üldiselt teeme reklaame inimestega otse tänavalt nö. Muidugi teeme ka näitlejatega, kuid nende puhul on juba teada, mida nad vajavad ja nemad siis mängivad ka mingit kindlat rolli.
Protsess reklaami töö puhul on selline, et on olemas tegelased, kellele tuleb sobivad tüpaažid leida ja seejärel tuleb nad kohale kutsuda, et antud rolli või tegevust proovida, et aru saada, kas nad üldse suudavad selle välja mängida. Kindlasti ei saa otsust langetada Facebooki pildi põhjal. Eestis on see üsna väike, seega tihti on tegu samade inimestega, kuid me otsime ka alati uusi. Proffide näitlejatega on natuke teisiti, sest üldiselt juba teatakse, keda tahetakse. Mõnikord tahetakse uusi valikuid – kedagi, kes on äsja kooli lõpetanud, kelle nägu pole veel nii tuntud, aga enamasti agentuur, režissöör või klient juba teab täpselt, keda ta tahab. Reklaamide puhul teeb viimase otsuse alati klient.
Meil on siin oma meeskond, kes valib sobivad kandidaadid välja, seejärel vaatab kandidaadid üle agentuur, kes võibolla tahab kedagi vahetada ja siis viimase valiku teeb ikka klient. Aga kliente on ka erinevaid, mõni usaldab rohkem ja annab vabamad käed. Kui kliendil endal konkreetset ideed ei ole, siis selleks on meil agentuur, kus on loomingulised inimesed ja copywriterid, kes mõtlevad siis mingi asja välja ja seejärel pöörduvad näiteks meie poole. Siis me saame seda sättida, lihvida, ja filmitavaks teha. Vahel juhtub ka nii, et ei olegi ideed – meil on mingi toode, produkt ja mõelge nüüd välja, mis te teeksite. See on põnevam, saad pakkuda variante ja mõelda sellest välja oma nägemuse, aga vähemalt pooltel juhtudel on kliendil endal juba visioon olemas.

 

Kui pikk see protsess tavaliselt on?

Oleneb projektist – mõni on paari kuu pikkune, mõni võtab terve aasta ja mõnikord on juba järgmisel nädalal vaja, aga tavaliselt võtab algusest lõpuni umbes kaks kuud. Eelmise aasta megaprojekti Coop pangast valmistasime ette 8 kuud ja selle eest saime ka Kuldmuna.

 

 

Kuidas muusika valimine reklaamides käib?

Kasutatakse palju helipankasid ja ka originaalmuusikat. Meile näiteks teeb muusikat Sten Sheripov. Helipangad on selles mõttes head, et igal juhul võetakse sealt mingi referents, isegi kui lõpuks seda tracki ei kasutata. Originaalmuusikaga on jälle see asi, et see on kallis, aga seda peab tegema, kui film seda vähegi vajab. Reklaamis kasutatakse pigem helipankasid, meie töötame koos “Upright Music” helipangaga, kuid vahel kasutame ka mõnda poplugu.

Mis on sinu jaoks filmis/reklaamis kõige olulisem?

Kõik on oluline, aga võibolla kõige olulisem on terviklikkus, stsenaarium keskpunktis. Kõik peab omavahel seotud olema.

 

Kui oluline on sinu jaoks filmides filmimuusika?

Oleneb filmist, mõni vajab seda, mõni mitte. Tihti kasutatakse mõnda lugu lihtsalt selle loo pärast, kuigi see ei lähe filmi endaga kokku, aga kui lugu annab süžeed edasi, siis see toimib. Eks see on natuke katse-eksituse meetod. Üldiselt vist less is more. *naerab Aga no muusikat saab erinevalt kasutada… On olemas ju terved score’id, mis katavad kogu filmi ära, on olemas üksikud trackid ja ka lõpulood, nagu Stenile meeldib teha. Praegu ta tegi näiteks sellele Eia jõuludele lõpulaulu Liis Lemsaluga, mis võiks Eestis saada tuntud jõululauluks, siis see on turundus ka filmile ja see oleks väga lahe, kui film saab tänu muusikale nii palju tähelepanu. Aga kui mõelda loo jutustamise peale, siis alati ei ole muusikat vaja.

Eesti filmides ollakse tihtipeale muusikaga üsna tagasihoidlik, eelkõige väikese eelarve tõttu – mida tuleks teha, et seda olukorda lahendada?

Koostöö filmid on üks lahendus, kus on võimalik teha suurema eelarvega. Eks iga osakond võtab nagunii selle projekti diili – operaatorid saavad võttepäevade eest palka ja kõik teevad nii hästi, kui suudavad, aga lõpuks me teeme kõik ikkagi rohkem, kui eelarves lubatud. Sa teed seda omast vabast ajast, sest sa tahad paremat tulemust. Raha jääb teisejärguliseks – kõik saavad aru, et seda ei ole, aga film on vaja valmistada. Erakapitali kaasamine oleks ka hea, aga ma ei kujuta ette kellelt.

 

Kirjelda, milline näeb välja ühe muusikavideo valmimise protsess – millest alustatakse, kuidas läbi viiakse…?

Muusikavideoid tehakse tavaliselt väikese rahaga, aga lahe on selle juures see, et sa saad proovida ja katsetada erinevaid asju, ei pea olema konkreetset lugu. See on üldiselt selline fun asi. Tegelikult on samamoodi reklaamidega – režissöörid saavad lihtsalt proovida asju, keegi lihtsalt maksab sulle, et sa teeks. Peamine erinevus filmi ja muusikavideo vahel on see, et pilt peab lõpuks kuidagi rütmi sobituma ja sul on rohkem vabadust erinevaid asju proovida, kuid muidu on kõik sama.

INTERVJUU - JANIS RIZHOVS - CASTING - FILMUS

Kui tõepärane on BFMis õpetatu võrreldes täispika filmi võtetega?

No täiesti teine asi. Nagu öö ja päev. *naerab* No tegelikult mitte… Mul on olnud erinevad täispikad filmid erinevates valdkondades – casting, kunst, kunstniku assistent, produktsioon… BFM on nagu hüppelaud, see on väga hea koht, kus saada selline haridus, et sa oled nagu spetsialist. Sa tead, kuidas tehakse heli, kuidas võtteplatsil salvestatakse, sa tead, kuidas käib montaaž, mida selleks vaja on, tead, kuidas operaatorid töötavad, aga ikkagi see päris asi tuleb praktikast. BFM on nagu prooviruum nö, eriti bakas, kus spetsialiseerutakse lühifilmi peale. Võimalused on nadid – raha väga pole, seega tuleb enamuse ajast jännata sellega, kuidas see raha kokku saada, kuidas need asjad võimalikuks teha. Tavaliselt, kui sa teed nö päris filmi, siis on mingi eelarve olemas ja sa saad mõelda rohkem loomingulistele küsimustele ka. Aga selles mõttes see on hea kool, sul on 1000 eurot ja sulle öeldakse, et sa pead tegema need filmid ja see ongi väga keeruline, osadel viskab see kohe üle, sest nad ei viitsi inimestelt paluda tasuta asju, teised aga võtavad seda kui õppetundi ja õpivad sellest.

Eks see rahaprobleem on filminduses peale kooli ka alles… 

Eks ikka jah… Endal peab tahtmist olema, kõik on sinu kätes. Nüüd jälle tulid uued filmid Eesti 100 raames, et… Midagi ikka toimub. Aga tehnilisel poolel – monteerijad, helindajad, operaatorid – neil on koguaeg kuskil tööd teha. Kui sa oled režissöör, siis sul ei ole nii palju tööd, filme tehakse ikkagi piiratud arv.

 

Oskad öelda, millisest valdkonnast inimesi hetkel puudu on?

Vist väga ei ole hetkel… Operaatoritega on see, et vahepeal kui on korraga mitu projekti, siis neist jääb puudu, siis võetakse tihti Lätist. Ma arvan, et puudust on võibolla eriefekti meeskonnast. Praegu tellitakse neid vist Ukrainast ja Indiast.

Arvad, et neile oleks praegu Eestis turgu?

Ma arvan, et Frost FX võtaks isegi tööle paar inimest. Kuna enamus filmidel on vaja sci-fi’d, näiteks “Seltsimees laps” (2018, Moonika Siimets), see ei olnud küll mingi ulme film, aga rongijaamad ehitati näiteks kokku erinevatest platvormidest, vanalinna taustad ja… Samas see on selline arenev valdkond ka.
Koostöö projektid arendavad Eesti filmimaastiku väga palju. Kui tullakse selliste suurte projektidega, siis on nõudmised ka teised. Kogu meeskond saab puid alla ja areneb ja õpib, et kuidas asjad välismaal käivad. Kõigepealt tuled BFM-st välja ja saad aru, kuidas asjad tegelikult käivad, siis kui hakkad juba asjadest aru saama, siis tuleb mingi välismaa projekt ja siis saad aru, et päriselt käivad asjad hoopis niimoodi. Välismaal saad võtteplatsil trahvi, kui kuidagi valesti käitud.

Aga seal on eelarved ka teised.

No muidugi, seal tehakse reklaame meie mängufilmi raha eest. Aga BFM-st rääkides veel, siis ma ei tunne, et ma režisöörina sealt nii palju sain… Kõik tehniline meeskond, kui sa oled monteerija, operaator, helindaja, siis sa saad sealt palju vajalikke teadmisi ja oskusi, aga kui sa oled režissöör, siis see on ikka kõik ainult sinu kätes. Keegi ei anna sulle ideid, keegi ei tule sulle ütlema, et mida teha. Kuidas teha – seda saab õpetada, aga kui sa ikkagi lavastaja oled, siis see on su enda kätes.

INTERVJUU - JANIS RIZHOVS - CASTING - FILMUS

 

Intervjueerija ja toimetaja: Kristel Kolkanen
Fotograaf: Susanna Paabumets


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *