fbpx

Primary Navigation

INTERVJUU – IVO FELT – PRODUTSENT

Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks loodud Tanel Toomi debüütfilm „Tõde ja õigus“ vallutab praeguseks kinosid. Produtsent Ivo Feldi käe all on valminud enne seda ning valmib ka pärast seda muudki. Millised on tema mõtted vahetult enne filmi valimist, uurib Filmuse jaoks kultuurikorraldaja Merli Antsmaa.

Filmuse intervjuu, Allfilmi produtsent Ivo Felt

Produtsendiamet on aeganõudev, stressirohkem ning seda enam on oluline ka puhkus ja oma mõtetes taas selgusele jõudmine. Varasemates intervjuudes oled maininud avaruse ja mere mõistet. Kuidas need Sinu jaoks olulised on?

Õhku on ikka tarvis ja ma olen mere ääres sündinud, hetkel olen lihtsalt teisele poole lahte kolinud. Keskkond, kus oled üles kasvanud, jätab jälje. Ja miski avaruse tahtmine on selles kohutavas tänapäeva ängis. *naerab*

Ilm on ka selline, et kui on pime, siis tahaks valgust…

Imelikul kombel on hakanud see mööda saama. Seda kaamose tunnet, mida varem tundsin, enam ei ole. Mõned aastad tagasi ikka mõtlesin, et küll on jama, elan ikka sellises kohas. Sellega vananedes harjub ära, nüüd on juba täitsa mõnus. Meri on mõnus asi.

Milline meri lemmikum on?

Ei ütleks ühestki ära. Mulle meeldib näiteks öösel seda vaadata, kui värvi peal ei ole, aga mingi liikumine on seal alati olemas. Pole tähtis, milline täpselt, alati leiab midagi.

Millisena võib kõlada avarus?

Esimesena tuleb meelde vaikus. Avarus kõlab vaikuses.

Oled varem ka rääkinud ajaloost. Kuidas see Sinu jaoks hingelähedane on?

On, eks ikka inimene uurib ja loeb, uudishimu on pigem selle nimi. Ja sageli, kui tuleb väljaspoolt Eestit mõni filmiprojekti pakkumine, paneb see lugema ja uurima. Hetkel loen ühte Gruusia asja ja uurin pisut tausta, et mis seal ajalooliselt juhtus.

Nooruspõlves oli muusika oluline?

Muusika on endiselt oluline. Ma päris 100% muusik ei ole kunagi olnud, aga käisin muusikaklassis, laulsin RAMi poistekooris Venno Laulu käe all. Ilma muusikata ei ole midagi. Nõukaajal pidi igas kodus klaver olema, tänapäeval päris nii ei ole. Kuulan väga erinevat kraami, muuhulgas ka jazzi, aga mitte standardeid – neid ma lausa ei kannata… Eriti mõnusad on lived ja live-salvestused, naudin improvisatsioone. Otsin ja kuulan, tänapäeval on kõik lihtsasti kättesaadav.

Samas, et filmiprotsessi hõlbustada, siis pole sinna improvisatsiooni jäetud.

Ei. Oleme väga tugevalt skriptitud, eriti mängufilme tehes. Detaile on võimalik muuta, aga kui läheme filmi tegema, siis me teame väga täpselt, kust see algab ja kuhu peame jõudma. Muidugi võib tulla ette muutusi, aga pigem selliseid jazz muusikale omaseid improvisatsioone ette ei tule. Sellel on mitmeid põhjuseid, näiteks meeskond ja inerts on pigem suur, filmitegemisse on palju raha panustatud ning sellega nii vabalt mängida ei saa.

Filmuse intervjuu, Allfilmi produtsent Ivo Felt

 

Filmis on heli oluline. Alustasid samuti helindajana.

Alustasin jah helimehena ning olen teinud rohkem filme helimehe kui produtsendina. Mulle meeldib see vaikne manipulatsioon – heli on üks filmi komponente, mida sageli ei pane tähele ja ei märka, aga sellega saab vaatajat suunata. See on mulle alati huvitav tundunud ja tundub tänase päevani. Siiani puutun aeg-ajalt sellega kokku – käin oma filmide kokkusalvestustel, helistuudio on mulle väga meeldiv koht. Ja mul on kõrvalmajas helimehest sõber Seppo, kelle juures käin vahel samme ja muid krõpse-krapse, ehk foley´sid tegemas. See on sihuke mõnus puhkus produtsenditöö vahele.

Kas Eestis eraldi foley-kunsti ka õpitakse?

Mingil määral BFM seda helimeestele vast ikka õpetab, kuigi Eestis pole väga head foley stuudiot.

Kas muusika leidmine filmi on lihtne või keeruline?

Oleneb filmist. Vahel võib olla väga lihtne, vahel võib olla väga keeruline. Näiteks meie ühe viimase filmiga – „Võta või jäta“ – nägime palju vaeva. Ei Liina Trishkina, kes selle lavastas, ega ka mina ei kuulnud esialgu selles filmis muusikat. Montaažis mõtlesime, kas seda on üldse vaja, vaatasime paljusid filme, kus muusikat üldse ei ole, olen sellisest lahendusest sageli lummatud. Aga filmis olid siiski kohad, kus me ilma muusikata hakkama ei saanud. Kutsusime kampa Sten Sheripovi, kes filmi ära vaadanuna arvas omakorda, et muusikat ei ole vaja – üsna radikaalne lähenemine helilooja poolt. Siiski hakkas Sten proovima, tegi esimese etapi ära, seejärel proovisime paar kuud erinevaid asju ja lõpuks jõudsime üsna täpselt tagasi sinna, mida Sten esimese hooga pakkus – ainult näpuotsaga muusikat, ainult väga vähestes kohtades.

Olen seda filmi näinud, aga hetkel muusika ei meenugi. Ehk on see hea?

Ma arvan, et see on väga hea ja muusikat on seal tõesti üsna napilt. See on lihtsalt hea näide, kuidas vahel võivad asjad muusikaga keerulised olla. Ja mõnikord on nii, et juba stsenaariumit lugedes kuuled muusikat, siis on palju lihtsam.

Kas eraldi olete mõelnud kasutada muusikaprodutsenti, nagu Michael Pärt näiteks on?

Siiani ei ole kasutanud, aga põhimõtteliselt – miks mitte! Filmi muusika loomisest on üldjuhul raske rääkida – kuidas sa seda edasi annad, missugust muusikat sa võib-olla aimad, et oled otsimas. See on päris peenike värk, lisaks soovime sageli heliloojale anda nö esimese sõna – kuidas tema seda filmi kuuleb. See võib olla kohe “õige” või ka otse vastupidi, viimasel juhul võib protsess olla üsna keerukas. On öeldud, et kui küsitakse, kust tuleb filmi muusika, siis tuleb öelda – samast kohast, kust valgus.
Lõpetasime äsja Tanel Toomiga „Tõde ja õiguse“, seal lõi muusika noor ja andekas Mihkel Zilmer, kes vist ainukese eesti heliloojana on lausa õppinud just nimelt filmile komponeerima. Mõnevõrra tegi asja lihtsamaks see, et Tanel ja Mihkel teadsid üksteist juba ammu. Samas muudkui parandasime ja sättisime, see kestis ikka kuid… Istusime ja kuulasime hästi täpselt mõnda käiku, näiteks kas siin läheb viimane noot oktaavi üles või alla. Tanel on väga kindla käega režissöör ja soovib igas etapis väga detailseks minna. Filmis kasutame ka Pärt Uusbergi olemasolevaid asju, aga originaalmuusika kirjutas täies mahus Mihkel.

Filmuse intervjuu, Allfilmi produtsent Ivo Felt

Kui filmiga „Võta või jäta“ oli muusika leidmine keerulisem, siis kas mõne teise filmiga on vastupidine kogemus olnud – see, mida kohe pakutakse, on sobinud ideaalselt?

Esimesena meenub „Mandariinid“, mis on meil teadupärast grusiinidega kahe peale tehtud. Meie heliloojaks oli Niaz Diasamidze, kes on kohutavalt andekas, aga pisut mugav tegelane. Ta palus inspiratsiooniks kuulata eesti rahvamuusikat ja seejärel tuli ühe hetkega välja törtsukesega, millest sisuliselt saigi filmi läbiv teema – tegu on geniaalse käiguga, ta mängis selle Eesti folkloo motiivi sisse ilusa Gruusia keelpilliga. See tuli kohe, vaevalt, et ta palju vaeva nägi. Ja ega ta ei teinudki rohkem suurt midagi… Tavaliselt oleme harjunud, et muudame muusika pikkuseid, muudame midagi, failidesse pannakse ajakood jne, jne.Temalt tuli aga törtsuke ja see sundis meid helirežissöör Harmo Kallastega muusikat juurde kirjutama ja Niazi käike arranžeerima – panime sünteetiliselt pille juurde jne. Aga leida põhiteema on kõige olulisema ja see tuli Nazilt, kuigi alguses tundus, et see on ainult demo. Mingis mõttes geniaalne, selle filmi muusikat on palju kiidetud.

See on üks produtsenditöö tahkudest – pinnida inimestelt infot välja. Aga kuidas töö võrdluses Eesti ja välismaaga on?

See on erinev juba Eestis. Inimesi käivitavad mootorid on erinevad. Ma näiteks arvan, et produtsent ei peaks filmimuusikasse niimoodi sekkuma ja sellest üldse nii palju teadma, nagu mina, mõnes mõttes on see kohutav ajakulu ja seetõttu võib midagi muud tähelepanuta jääda. Minu jaoks on aga see oluline ja mind lihtsalt huvitab see pool väga. Suurtes Hollywoodi stuudiotes on produtseerimine mõistagi hoopis midagi muud.

Kuidas üks film auhinna nominatsioonide hulka jõuab?

See on imelik maailm, kus on palju juhuste mängu, aga eks film ise peab midagi siiski olema. Kunsti hindamine või pingeritta seadmine on üks väga imelik asi, siin absoluutsust ei ole. Näiteks film „Mandariinid“ – ma tean väga paljusid inimesi, kellele see film lihtsalt üldse ei meeldi, vaatamata sellele, et kuskil on see väga edukalt esile tõstetud. Kui räägime kunstispordist, siis kindlasti tehakse tihti otsuseid ka nö poliitilistel kaalutlustel. Cannes’is on palju prantsuse filme, Berliinis saksa filme, Veneetsias itaalia omasid. Ja isiklikud suhted mängivad alati kaasa. Väikese piirkonna filmid, nagu Eesti omad, ei jõua tihti suurde levisse, isegi, kui nad on Oscari nominatsiooni saanud.

Aga siiski on tunne ning meediast käib tihti läbi, et eesti filmid pälvivad auhindu.

Jah, eesti filmidel läheb üldiselt päris hästi. Oleme võtnud kuidagi standardi, et eesti film peab jõudma A-kategooria festivalile, mida on maailmas 15 tükki. Sinna on muidugi raske saada, aga alatihti me saame.

Kui palju noortel tegijatel silma peal hoiad?

Eks ikka, meil on ju filmikool. Proovin vaadata kõiki lõputöid. Ühe noore inimesega mõtleme hetkel tema esimesele filmile, hoiame silmad lahti. Ka Tanel Toom ei ole just väga vana, aga meie koostöö läheb siiski ajas tagasi aastasse 2008, mil tegime siin Allfilmis tema lühifilmi „Teine tulemine“, mille produtsent oli sel ajal Piret Tibbo-Hudgins. Seejärel läks Tanel väga mainekasse filmikooli Inglismaal ning seal õppides mõtlesime, et võiksime midagi koos teha. „Tõe ja õiguse“ jaoks oli aeg soodne – mõte oli Tanelil läbi jooksnud juba varem, aga siis tuli Eesti Vabariik 100 konkurss, ilma milleta ei oleks kindlasti juhtunud, et sellest saab Taneli täispikki debüüt.

Millisena see film kõlab?

See kõlab korraga klassikaliselt ja kaasaegselt – peamiselt on see keelpillimuusika, salvestasime Tallinna Kammerorkestriga, aga lisasime tublisti “sünteetlisi” komponente.

Filmuse intervjuu, Allfilmi produtsent Ivo Felt

Kas Sul on filme, mille muusika on sulle eriti sümpaatne olnud?

Suurepärane näide on „November“. Michał Jacaszeki muusikal on selles filmis väga oluline roll. Ja nagu öeldud – mulle on väga meeldinud ka filmid, kus muusikat ei ole.

Järjest enam hakatakse hindama neid heliloojaid, kes filmi jaoks loovad.

Mäletan, et aastaid tagasi miski PÖFFi ajal loodi Eesti filmimuusika leht, seda vist enam ei ole. See oleks tore taastada – annaks Eesti heliloojatest, kes filmile muusikat loonud, hea ülevaate.

Stress ja vaimne tervis on viimasel ajal väga olulised teemad olnud. Kuidas Sa sellest hoidud?

Stress on üks imelik asi – mina täpselt ei teagi, mis see täpselt on. Vahel on tunne, et midagi on natuke liiga palju, aga head mõtet ei ole, kuidas sellest hoiduda. Teadlikult ei hoidu, sest mõnikord on hea, kui tunned seda. Rahuned maha, avastad, et oled elus ja pole lebotama jäänud. Rahulolematuse tunded võõrad ei ole, ei tea, kas see on meie põhjamaisest ja protestantlikust taustast või mis see on. Aga pikka ja piinarikast stressi ei ole ma enda arvates tundnud. Või siis olen nii rumal olnud, et ei ole aru sellest aru saanud.

Filmuse intervjuu, Allfilmi produtsent Ivo Felt

http://allfilm.ee/

Intervjueerija: Merli Antsmaa
Fotograaf: Susanna Paabumets


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *