fbpx

Primary Navigation

INTERVJUU – STEN ŠERIPOV – FILMIHELILOOJA

Sten Šeripov on filmihelilooja, kelle muusikat võib leidab paljudest Eesti filmidest või sarjadest. Läinud aastal esilinastunud EV100 filmid “Eia jõulud Tondikakul”, “Võta või jäta” ning seriaal “Pank” täiendasid helilooja nimekirja veelgi. Kuidas saavad omale muusika suuremad ja väiksemad filmid uurib Eugen Linde.

Filmus intervjuu Sten Sheripov

Kuidas näeb välja sinu tavapärane tööprotsess?

Tavaliselt vaatan kas koos režissööriga või üksi filmi ära ning seejärel järgneb spotting session ehk teisisõnu arutame kõik vajalikud kohad läbi – kas ja millist muusikat mingisugune stseen vajab, milline võiks filmi üldine muusikaline helikeel olla. Minu jaoks on olulised kaks aspekti – kuidas režissöör lavastab ja kuidas näitlejad mängivad. Põhjuseks, miks ma väga tihti ei alusta muusika kirjutamist stsenaariumi põhjal, on see, et ühte ja sedasama lugu on võimalik lavastada väga mitmel erineval moel. Režissööri nägemus võib olla hoopis teistsugune kui see, mida mina stsenaariumi lugedes olen ette kujutanud. Seepärast alustan muusika loomist esmase montaažirea ehk offline’i põhjal.

Kas sa kasutad muusika loomisel template’e?

Enamasti mitte. Üsna tihti selgub protsessi käigus, mida on vaja. Hea film viib mind ise õigele teele ning suunab, kuhu minna või mida vältida.

Tihti armuvad režissöörid ära oma temptrackidesse, mis on offline materjali alla pandud. Milline on sinu kogemus sellega?

See on teatud žanrites väga levinud olukord ja sellest on ka palju räägitud. Isiklikult ma temptrackide vastu üldjoontes ei ole. Neid tuleks käsitleda kui vihjeid. Vahel võib ka halb muusikanäide olla heaks vihjeks. Aga mul on vist kuidagi õnne olnud – väga suuri eriarvamusi pole siiani ette tulnud. Ilmselt on mulle sattunud sellised kolleegid, kelle arvamust olen usaldanud. Aga eks teatud eriarvamused käivad muidugi tööprotsessi juurde.

Kuidas tänapäeval filmile suurt sümfoonilist muusikat kirjutatakse?

See sõltub filmist ja eelarvest. Ise lähtun eelkõige sellest, mida film vajab – igale poole suurte koosseisudega sümfoonilist muusikat pole vaja. Pigem vastupidi. Aga mida suurem on eelarve, seda rohkem saab vajadusel kasutada päris orkestrit.

Ehk siis Eestis on levinud hübriidlahendus – MIDI-instrumendid pannakse kokku ühe-kahe päris pilliga?

Ka sämplitel on omad eelised. Teatud artikulatsioonide puhul õigustavad nad ennast, sest see ekspertteadmine, mis nende lindistamisesse sisse pandud, on tihti väga kõrgetasemeline – nad on sisse mängitud väga heade mängijate poolt ning reeglina salvestatud ka väga heades stuudiotes väga professionaalsete heliinseneride poolt.

Milliseid MIDI pankasid sa kasutad? Kas sa salvestad ka oma pillidest sämpleid?

Kasutan peaaegu kõiki suuremaid alustades EastWest’ist lõpetades Spitfire’ga. Loomulikult salvestan ka ise koguaeg live instrumente. Sooloinstrumendid üritan alati päris muusikutega salvestada. Ise lindistan loomulikult kõiki pille, mis mul stuudios on – kasvõi klaverit, mille helisid ma ka töötlen ja sämplin. Kasutades E-Bow’d ja klaveri enda kaja, saab hiljem sämpleid ümber töödeldes väga huvitavaid tulemusi. Ja näiteks tšello ostsingi just sound designi ja sämplite tegemiseks. Lisaks alustasin hiljuti ka
modulaarsüntesaatoritega eksperimenteerimist. Tänapäeva filmimuusika on kõlapildilt ja instrumentidelt niivõrd laiaspektriline, et vaja on väga laia arsenali ja erinevate muusikastiilide tundmist.

Ma vaatan, et sul on kolm basskitarri. Milleks sul neid nii palju on?

Nad on kõik väga erinevad tegelikult – üks on ilma krihvideta, üks on nö. tavaline ja üks on mu kõige vanem pill, Jaapani päritolu Cimar, mis on Jazz Bassi koopia. Sellega ma mängisin kunagi JMKEs.

Filmus intervjuu Sten Sheripov

Kas sa mixid oma muusikat ise?

Oleneb. Üritan viimasel ajal võimalikult palju teisi inimesi mixima saada, aga suures osas tuleb see töö ikka ise ära teha. Näiteks “Eia jõulude” puhul aitas mind miximises Jakob Juhkam. Selles projektis oli kokku ligi 300 tracki. Lisaks tegin “Eia jõulude” muusika loomise raames ka koostööd ühe Soome spetsialistiga, kes on spetsialiseerunud filmimuusika masterdamisele 5.1 formaadis.

Viimasel ajal on levinud masterdamine algoritmide abil. Kas sul on kokkupuuteid sellega?

Olen neid kunagi katsetanud reklaamide juures, tulemused olid keskpärased, aga mitte halvad. Selline teenus sobibki näiteks reklaamitööstusesse, või miks mitte nö library-muusika juurde. Nii et neil on kindlasti kuskil oma koht olemas. Enamasti on igasugused VST library’d juba varasemalt valmis mixitud.

Kas filmimuusika miximisel on eripärasid võrreldes tavalise bändi miximisesga?

Kindlasti, string-libraryde kõrgsagedustega peaks olema ettevaatlik, rikaste ülemhelide tõttu võib see sagedus väga kergesti käest ära minna. Pigem mitte üldse puutuda, välja arvatud juhul, kui selleks mingi eraldi kunstiline eesmärk.

Kui suur on sinu keskmine projekt trackide mahult? Sa mainisid enne, et “Eia jõuludel” see lähenes ligi kolmesajale.

See sõltub filmižanrist. Kaasaegses filmis on muusika tihti väga minimalistlik, kus saab vaid mõne instrumendiga kõik ära öelda.
Teine asi on sümfooniline filmimuusika. Seal ikka tunduvalt rohkem.

Miks pannakse erinevaid artikulatsioone erinevate trackide peale?

On harilikult kaks varianti, kuidas sümfooniliste librarydega töötada, kas keyswitchidega või eraldi artikulatsioonidega. Viimaseid hoiab keyswitch pidevalt vahemälus. Aga kui sul on vaja ainult pizzicatosid ja pikki noote, siis on võimalik laadida näiteks pizzicatod ühele trackile ja pikad noodid teisele trackile.

Filmus intervjuu Sten Sheripov

Mis muusikat sulle vabal ajal meeldib kuulata?

See on nii trafaretne vastus – väga erinevat muusikat. Ma kuulan kõige kaasaegsemat popmuusikat ja ka klassikat. Kuulan jazzi, 80ndate muusikat, 70ndate ameerika muusikat.

Oled sa olnud olukorras, kus näiteks sinu oma looming hakkab kõlama väga sarnaselt mõne looga, mida sa näiteks eile õhtul niisama kuulasid?

Mida rohkem olla muusikas haritud, seda rohkem võib küsida, et kas absoluutne originaalsus kui selline üldse eksisteerib. Kas tegemist on millegi uuega, või lihtsalt olnu uude konteksti asetamisega?

Kuidas sa tajud teose valmis saamist? Milline on sinu valem selleks?

See on intuitiivne. Mõnikord tuleb tunne, et stseen lihtsalt hakkab tööle. Et ta jõuab tänu muusikale kuhugi kohta, kus ta enne ei olnud. Kohta, mida enne olemaski polnud. Teine võimalus on analüütiline – tuleb väga selgete kriteeriumite alusel mõelda mis, kus, millal ja miks. Ei ole konkreetset valemit. Lõppude lõpuks on ju filmi kontekstis palju kunstilisi otsuseid, kus lõplikku tõde ei olegi. Asi, millest kindlasti soovitan kõigil hoiduda, on ületegemine – liiga paljude instrumentide üksteise peale kuhjamine. Kui tuua paralleel näitlejate maailmast, siis kõige hullem näitleja on ülenäitleja, kes mängib liiga palju – räägib liiga kõva häälega, teeb pingutatud grimasse jne. Analoogset suhtumist võib vahel märgata ka filmimuusika puhul – ja seda võiks püüda vältida.

Millised on sinu kogemused filmimuusika teemaliste workshopide, seminaride ja kursustega?

Mina käisin Berliinis Euroopa Filmiakadeemia meistriklassis, kuhu valiti alla 20 inimese Euroopast. Meistriklass kestis nädal aega ja lektorid olid oma ala tipud. Üks oli näiteks Richard King, kes eelmisel aastal võitis järjekordse Oscari helidisaini eest. Ta näitas meile ka muuhulgas oma Pro Tools’i sessioone. See oli väga huvitav. Võiks arvata, et seal kasutatakse mingisuguseid erilisi plugin’e või erilisi tehnikaid, aga ei olnud – täiesti tavalised, valdavalt Waves’i plugin’id. Näiteks klassikaline Renaissance kompressor leidis väga suurt kasutust. Soovitan pidevalt jälgida Euroopa Filmiakadeemia kodulehte – seal võib olla huvitavaid kursusi, kuhu kandideerida. Tasub hoida pilk peal asjadel.

Filmus intervjuu Sten Sheripov

Millal ja kuidas sa said aru, et võiks hakata tegelema filmimuusikaga?

Umbes 15 aastat tagasi. Nagu tavaliselt ikka filmiheliloojate puhul – kui sõbrad hakkavad filme tegema, siis leiad ka ennast järsku sellest maailmast. Minul oli esimene suurem film “Jan Uuspõld läheb Tartusse”, sealt hakkas see pihta.

Kuidas käib Eestis stuudio ehitamine?

Turg on väike ja see on rahalises mõttes ikkagi suure riski võtmine. Aga kui varem oli stuudio ehitamine võrreldav maja ehitamisega, siis enam see nii hull väljaminek ei ole.

On sul ka soovitusi noortele?

Vist Riho Sibula käest küsiti kunagi, et kuidas saada paremaks kitarristiks. Ta oli vastanud: “Loe raamatuid.” Ehk alati ei ole vaja tegeleda hommikust õhtuni tehniliste detailidega, vaid pigem keskenduda iseenese harimisele ka laiemas mõttes, püüda maailmast ja inimesest paremini aru saada. Loomulikult soovitan vaadata filme. Ja lasta seda elu kuidagi endast läbi.

Mis on su lemmikraamat või -film?

Neid on nii palju. Praegu loen näiteks Yuval Noah Hararit.

Soundcloud: Sten Šeripov

 

 

Intervjueerija: Eugen Linde
Fotograaf: Ingrid Kerson


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *