fbpx

Primary Navigation

INTERVJUU – ARDO RAN VARRES – HELILOOJA

Ardo Ran Varres on loominguline hübriid olles korraga omandanud nii näitleja, helirežissööri, helilooja kui ka muusikalise kujundaja oskused. Ardot võib nimetada üheks Eesti kõige tuntumaks filmiheliloojaks ning meid huvitab, kuidas ta seda kõike täpselt teeb.

Filmimuusika teemal on Ardo poolt juba sisukas vestlus (ajakirja TMK jaoks) peetud koos Olav Ehala, Tiit Kikase ja Ülo Kriguliga, mida saab lugeda siit.

Mida tähendab Sinu jaoks vabakutseline elu?

See tähendab seda, et sa oled iseenda peremees, sa pead ise mõtlema, valima, mida sa oma eluga peale hakkad – kuhu sa oma fookuse suunad… Kas sa õpid midagi? Kust sa oma leiva lauale saad? Kuidas sa oma toa soojaks saad? Kas sa saad seda erialase tööga või pead sa tegema mingeid muid töid – see on keeruline, aga mul on see praegu natuke lihtsam, sest et ma olen ju 15 aastat teatrites töötanud, ehk siis mul on mingisugune taust olemas. 24-aastane ma küll ei tahaks olla praegu selles mõttes *naerab*. Siis ma peaks ikkagi väga reaalselt mõtlema, mis on see, mis leiva lauale toob ja mis on see, mida ma tegelikult teha tahan ja kas neid on võimalik ühendada või ei ole? Hästi kainelt tasub neid asju vaadata, mulle tundub. Vabakutselisus on ka riskantne. Kui ikka tööd ei ole, siis on probleem. Samas on väärtuslik olla vaba, mitte sõltuda tööandjast otseselt.

 

Kuidas sa sattusid just filmimuusika peale?

Ma olen selline laiade huvidega inimene, mul on elus väga erinevad perioodid olnud. Ma olen õppinud pilli (klarnetit Tallinna Muusikakeskkoolis) väga põhjalikult, ma olen õppinud näitlemist väga põhjalikult ja ma olen töötanud proff näitlejana ja siis ma hakkasin tegema muusikalisi kujundusi, alguses üsna vastumeelselt, aga kuna ei olnud väga võtta teatriseltskonnas neid inimesi, kes tegeleks muusikaga, siis oligi, et “Noh, Ardo teeb…” ja “Ardo mängib”. Aga siis ühtäkki ma avastasin, et see on päris äge või see ongi võib-olla mu saatus – ühendada teater ja muusika. Selliseid inimesi oli väga vähe tegelikult, ma hakkasin nägema selles seda positiivset poolt. Ja siis ma tundsin, et käsitööoskused on ikkagi väga viletsad ja ma olin selline iseõppija, koguaeg lugesin, kirjutasin ja proovisin. Arvuti abil tegin väga palju, siiamaani teen. Ja siis otsustasin ikkagi kompositsiooni õppima minna, küll mitte bakasse, vaid siis magistrisse (EMTA-sse). Ma arvan, et sellest oli väga palju kasu, ma olin selline ideaalne õpilane, sest ma õudselt tahtsin õppida ja ma teadsin täpipealt, mida mul vaja on. Kui ma oleks läinud 18-aastaselt, siis ma oleks ilmselt kuidagi lohisenud läbi kooli. Ma olin siis 35 ja fookus oli selginenud

 

Mis Sul hetkel fookuses on?

Põhimõtteliselt ma ühendangi endas teatri, filmi ja muusika. Ehk siis mõnikord ma näitlen, peamiselt kirjutan teatrimuusikat, filmimuusikat, lavastan ja on veel igasuguseid huvitavaid ideid… Plaanis on üks ooper kirjutada, tegelikult juba kirjutan ja põnevad on just igasugused teatri ja muusika hübriidprojektid. Video mappingud, multimeedialavastused jne. pluss mulle meeldib ka kirjutada täiesti nullist kontsertmuusikat. Tekib idee, kellelegi ei räägi sellest, täiesti iseenda jaoks, sisuliselt sahtlisse. On olemas visand, mis jääb võib-olla ootele, kasvõi 3-4 aastat, aga ma pean ta valmis saama ja üldiselt on mul ka vedanud, et ta on lõpuks ka ette kantud. (Paari lugu pole elavas esituses siiski kuulnud). Ja see on ka, ma tunnen, ääretult vajalik, aga ära ma sellest ei elaks. Nii et siis kui ma tahaksin ainult sellega tegeleda, siis ma peaksin leidma mingisuguse kõrvaltöö. Asjad peavad olema balansis. Päris nii ei saa, et mind ei huvita maailm, tuba olgu külm, lapsi ei toida, kõigile võlgu, saaks aga oma kunsti teha. Saab, aga see on lähedaste suhtes ebaaus. Oma ego tuleb taltsutada. Sven Grünberg rõhutab seda pea igas intervjuus. Teatud annus alandlikku meelt ja tänutunnet kulub ära. Ja huumorimeelt. Siin on mõtlemiskoht.

 

Kui kerge või raske on Eestis filmimuusika heliloojana ära elada?

See on jube raske küsimus, sellepärast, et tegelikult ju 90-ndatel ja 2000-ndatel minu mälu järgi orkestrimuusika filmides ei kõlanud. Sisuliselt 20 aastat oli vaakum. Ja mis siis kõlas? Kõlas süntesaatorite tekitatud muusika, kõlas sämplitud instrumentide tehtud muusika, mõningate eranditega. See ei olnud üldse oluline ja neid tegijaid oli vähe, uusi ei tulnud peale. Need, kes nüüdismuusikaga tegelesid, need ei sattunud filmi ja filmi omad ei leidnud jälle heliloojaid ülesse, kuidagi oli väga kummaline periood, aga ma tunnen, et see on nüüd muutunud viimase 10 aastaga – uus põlvkond, uued tehnoloogilised võimalused on peale tulnud ja kõlab ka väga palju orkestrimuusikat ning naturaalpillidega esitatud lugusid, mis on väga suur asi minu meelest. Ja filme toodetakse oluliselt rohkem. Ma arvan, et neid, kes ainult filmimuusikast ära elavad, on ikkagi üksikuid. Selle peale lootma jääda meie väikeses riigis ei ole vist mõtet ja mulle tundub, kui sa vaatad, kes filmimuusikat teevad Eestis, siis ¾ on ikkagi mitteakadeemilise taustaga, (mis ei ole üldsegi halb ja see ei ole ka hea, see on lihtsalt fakt), vaid seal on pigem selline pop-rockmuusika mõtlemine. Teatris ka. Et sellest peaks endale aru andma, vähemalt Eestis on see, mida ma näen praegu, mida režissöörid otsivad või produtsendid otsivad – nad ei kuula nö. süvamuusikat, nad ei käi Eesti Muusika Päevadel, see ei ole nende eesmärk. Mõningate eranditega. Kasvõi see, et Tõnu Kõrvitsa muusika kõlas filmis “Seltsimees laps”, mis minu arvates oli õnnestumine igas mõttes, siis intervjuus režissöör ütles, et talle lihtsalt tohutult meeldis Tõnu Kõrvitsa kontsertmuusika ja sellepärast ta seda tahtis. Seega soovitus oleks, et kirjuta väga head kontsertmuusikat, siis filmitegijad märkavad. See on üks võimalus. Teine võimalus on püüda silma paista pop-rockmuusika skeenel, teha põnevat folki, jazzi või elektroonilist muusikat. Ma ei tea, ma arvan, et seal peab olema ka hästi palju õnne, et seda ei saa osta, müüa ega vahetada, seda ei saa otseselt õppida ega õpetada. Kusagil kellelegi peab su muusika meeldima, siis hakkab sealt asi edasi hargnema…

Kuivõrd oluline on Sinu arvates muusikaline kõrgharidus filmiheliloojal?

Ma arvan, et see on ikkagi ääretult vajalik. Ükski haridus ei tee kedagi ju rumalamaks või ebapädevamaks ja ma tunnen ka omal nahal seda, et kui sa mingeid asju teed intuitiivselt – jah tore, aga kui sa ikkagi lähened süsteemselt ja sa saad aru, mis on mille taga või… Ühesõnaga, kui sa tunned neid lego klotse põhjalikult, siis sa oskad neid paremini, kiiremini kokku panna, see on praktilisem. Seega haridus on kindlasti väga vajalik, aga meil puudub ju filmimuusika eriala. Meile ei räägita dramaturgiast, meile ei õpetata ka näiteks ooperit kirjutama, kuidas kirjutada üks stseen ooperit? Kuidas sündmused arenevad – kus on peasündmused? Mis on tähtis, mis ei ole tähtis? Kuidas seda muusikaliselt väljendada, kuidas üldse dramaturgiat muusikas väljendada? See on täiesti omaette maailm, seda meile ei õpetata ja filmis ka ma arvan, et ääretult oluline on alustada dramaturgia õpingutest, teha midagi selgeks endale dramaturgiast, minna loengutele, kursustele, minna lavakasse vabakuulajaks või otsida mingeid võimalusi, et saada dramaturgia aluseid. Ma arvan, et sellest hakkab peale. Miks dramaturg paneb asju kokku nii nagu ta paneb ja kuidas ühte lugu üldse saab jutustada? Neid võimalusi on ju tohutult. Ja kui need alused hakkavad kuidagi omaseks saama, siis ei ole ka enam raske muusikaga kaasa aidata. Siis sa hakkad nagu intuitiivselt aru saama, et siia ei olegi väga palju juurde vaja, aga siia teen rohkem ja juba liigumegi edasi. Tuleb aru saada, et kui sa õpid heliloojaks, siis sa oled ikkagi individuaalne loovisik. Kui sa hakkad filmimuusikat õppima või tahad tegeleda filmimuusika valdkonnas, siis sa oled kollektiivse kunsti esindaja. Ideaalis, kui oleks 4 aastat filmimuusika eriala, siis esimesel kursusel võiks olla lisaks kompositsiooni alustele dramaturgia alused, teisel kursusel koostöö lavastajaga ja võiks isegi olla teatrilavastajaga, et saaks kohe teatris proovida midagi. Niimoodi, et meil on homseks stseen, mine koju ja tee. Ja tuled tagasi ja teed ja siis sa kannatad ära kogu selle kriitika, mida öeldakse. Sel aastal võiks olla ka tutvumine eri stiilide ja žanritega. Kolmandal aastal kõik, mis tehnoloogiasse puutub pluss heli füüsikalised omadused ja akustikaloengud. Neljandal juba filmipraktika. See, mida lavakas 4 aastat õpetatakse, üks tähtsamaid tõdesid minu jaoks oli see, et sa ei tohi võtta märkuseid isiklikult. See on ülitähtis mõte, mida teatrikool õpetab. Kui sa seda vastu ei võta, siis sind visatakse sealt välja lihtsalt. See on kollektiivne kunst ja kui sa teed oma rolli ja sulle öeldakse märkus, siis sa pead suutma seda vahet teha, et nüüd sind ei solvata, sind isikuna… Kuna sina oled ka selle kunsti nii objekt kui subjekt, siis märkus käib selle kohta, et sa sooritaksid täpsemalt antud kontekstis. Kui sa hakkad ennast niimoodi kõrvalt vaatama, siis sa muutud ka ise mingis mõttes lavastajaks, et sa oled küll laval, aga samas sa astud ka sammu kõrvale ja vaatad ennast ja ei võta seda isiklikult – ma arvan, et selle filmimuusikaga on täpselt see sama. Et ma annan midagi, aga ma olen ka valmis selle kohe tagasi võtma, ma olen valmis seda kohe muutma, ma olen valmis kohe pakkuma midagi uut, ma olen valmis alati dialoogiks. Proov on teatris kõige alus. Katse ja eksituse meetod. Intuitsioon ja tõetunne annavad kohe märku, kui mäng ei lähe käima, ei ole usutav. Teine väga oluline asi, mida lavakool õpetab, on kaitsekihtidest loobumine. Meil kõigil on nad olemas. Ei maksa karta näida rumalana, siirana, naiivsena jne. Kolmandaks, teater on uurimus inimesest. Peab armastama oma ainest. Ja psühholoogia aluseid peaks tundma. Teatri- ja filmikunst on kantud armastusest inimese vastu mu meelest. Inimene kõigi oma vooruste, hädade ja vigadega. Teater on mäng, film on sealt välja kasvanud. Muusika neis valdkondades on samuti osa mängust. Mängulisus on oluline märksõna. Ma arvan, et need on need kuldsed tõed, mida peab arvestama.

Kuidas erineb dokumentaalfilmile muusika tegemine mängufilmi omast?

“See sõltub, sest need dokid, millele mina olen teinud, on alati olnud hästi mängulised. Ja reeglina on nendes dokkides mingi läbiv teema, mõte või märksõna, näiteks üks viimaseid oli “Rodeo” (2018, režissöörid: Raimo Jõerand, Kiur Aarma, tootja: Traumfabrik), kus filmi kontseptsioon oligi näidata meie iseseisvumist mingis mõttes nagu rodeot, metsikut läänt eksole, mis oli väga hea idee, sest see mingis mõttes nagu oligi üks metsik lääs siin. Ja siis see andis ju heliloojale kohe vabad käed. Kuulasin vastavat muusikat, häälestasin end vastavale lainele ja tegin. Iga järgmise draamatükiga ja filmiga on sama asi, et tuleb häälestuda. Hästi oluline on tunda materjali, ehk siis lugeda stsenaarium läbi, vaadata filmi kasvõi 10 korda läbi, lugeda raamatuid selle juurde, lugeda ajalugu, et elada sisse sinna dramaturgiasse. Kui film räägib näiteks metsavendadest, siis on väga mõistlik end panna selle metsavenna positsiooni, et mida see täpselt tähendab? Ma olen seal metsas, ma võin kohe kuuli saada, ma olen lindprii, samas mul on mingid vaated ja kohe saab sellest mingid emotsioonid välja tuua – mul on hirm, samas mul on uhkus, mul on põnevus, mul on nälg ja selle tõttu võibolla kurbus ja kui sa suudad end panna sellesse emotsiooni, siis ei ole ka keeruline ju seda hakata muusikaga toetama. Teine variant on kirjutada täiesti vastu, contra nendele emotsioonidele. Kas kirjutada midagi täiesti lõbusat, rõõmsat, rütmikat, sest tihtipeale nii teatris kui filmis on selline kontrastiprintsiip väga toimiv. Näiteks kui sul on teatris selline väga magus armastusstseen, mingi 5 minutit õhkab sellist armastust, siis oleks üsna masendav seda veel muusikaga juurde serveerida ja teha sellist magusat armastusmuusikat. Siis tihtipeale toimibki midagi vastupidist, mis loob selle tasakaalu. Tuleb käia palju teatris ja vaadata palju filme ning mõelda, miks seal selline muusika on, mida see praegu annab. Ma olen ju näinud kümneid tunde filmimaterjali, kus ei ole muusikat, see on täiesti jabur, see on lihtsalt mingi asi, mis kulgeb. Aga kui muusika sisse tuua, siis pilt muutub nagu ameerika mägedeks, siin on põnevus, siin on hirm, siin on vaikus… Sina annad sellele selle vormi ja no üldiselt seda ka heliloojalt oodatakse. Nii mulle oma kogemuse järgi tundub.”

 

Kuidas leida filmi režissööriga ühist keelt, milliseid küsimusi tuleb esitada, et jõuda režissööri nägemuseni?

See on keeruline, esimese hooga tundub justkui võimatu, kuid ometi on võimalik. Hästi tihti aitab selline asi nagu temp track. Lihtsalt pannakse mingi varasemalt eksisteeriv muusika ette ja helilooja püüab luua midagi analoogset. Kuskil akadeemilises seltskonnas seda rääkides kõlab nagu õudusunenägu, et mis mõttes sina õpid siin loojaks ja siis hakkad kopeerima, aga midagi ei ole teha, tuleb õppida meistritelt. Hollywoodi filmide puhul kasutatakse seda temp tracki väga palju, mis on helilooja jaoks nagu õudusunenägu, sest ta paneb sul võimalused justkui lukku, loomingulise poole lukku, aga samas ta annab sulle õige suuna kätte, et sa ei saa hakata täiesti vales ilmakaares liikuma. Saad aru, mis kõla sult oodatakse, kas see on orkestraalne kõla, süntesaatorite kõla, kas see on mingi avangardsem kõla? Aga see võib olla ka täielik põrgu, sest mul on tulnud korduvalt ette olukordi, kus Eestis tehakse mingi projekt, aega on 2 nädalat, raha ei ole ja see kõla on Hollywoodi tipptase. See on absurd. Sulle pannakse mingi Hans Zimmeri track ette ja öeldakse, et tee. Aga Hans Zimmeril on erinevalt meist … Ma ei tea, 6 nulli summa taga või 5 nulli, pluss kõik need inimesed, tehnika ja maailma tasemel sämplid. Ilmselt ka aeg. Sest tüüpiline, mis juhtub filmiheliloojaga, on see, et kuna ta on seal protsessi tagumises otsas, siis sulle helistatakse: “Tsau, kuule eile oli vaja”. See on nii tüüpiline, ma olen nii harjunud sellega. Aga tehakse tööd ka ilma helinäideteta. See on kindlasti loominguliselt põnevam ja rõõmustavam ka, kui midagi läheb täppi ja sobib konteksti, ilma et oleks väga puust ja punaseks ette tehtud. Mida vanemaks saan, seda suurem on ka usaldus, mulle tundub. Ma ei pea enam kogu aeg tõestama ennast, võetakse rõõmuga vastu ka ootamatuid ideid ja lahendusi. Režissöörid on väga erinevad. Minu kogemus on, et nad ei suhtle sinuga professionaalse muusika terminite keeles. Äge ongi, kui režissöör ümiseb midagi, üritab lihtsate sõnadega väljendada oma soove. Sinu asi on see tõlkida muusikaks. Parim soovitus: kasuta fantaasiat. Kui inspiratsiooni napib, kuula meistrite töid.

Kui tihti sellised olukorrad tekivad, et pead kogu filmile kirjutama muusika väga lühikese ajaga?

See on tüüpiline. Ma arvan, et see on igal pool niimoodi. Aga Hollywoodis on ka olnud väga suured jamad sellega. Lugesin ükskord mingit intervjuud, kus räägiti, kuidas režissöör käis kinos, enda nö konkurendi kassahitti vaatamas ja talle õudsalt meeldis üks muusikapala. Nii, mis juhtub? Ta paneb selle temp trackiks oma uude filmi. Seda ei tohi teha, see on keelatud, aga kuna see on nö. siseringile, siis keegi otseselt ei keela. Juhtub see, et kõik harjuvad sellega ära ja siis helilooja võib pakkuda sinna mida iganes, kuid režissööri ja produtsendi jaoks see pole ikka päris see…Ja kiire on ka! Sa pead oma ego viskama ukse taha ja lihtsalt töötama nagu käsitööline, lihtsalt tegema sellel hetkel lootuses, et su ego tuleb tagasi mingil hoopis teisel hetkel, kus väga rahulikult antakse sulle vabad käed ja sa teed midagi, mille peale kõik ütlevad “Vau”. Et see on selline kompromisside kunst. Ma võrdleksin seda abieluga, mis on ju ka kompromisside kunst. Samas oli mul näiteks filmi “Elavad pildid” (2013, režissöör: Hardi Volmer, tootja: Exitfilm) loomiseks aega terve aasta! Ja mul oli ka abiline, kes hoolitses noodigraafika eest. See oli Eesti mõistes luksus. Suurtemates riikides on tavaline, et kopsaka eelarvega filmi puhul on heliloojal abiks mitu inimest.

Seda juhtub vist demo trackidega ka, et harjutakse demo mingite nüanssidega ära ja kui hiljem esitad seda puhast live versiooni, siis enam ei sobi.


Just, mul on seda mitu korda juhtunud, et nende sämplitud instrumentidega on niiöelda kõik paigas, lukus. Ma noodistan, ma kutsun inimesed stuudiosse, me salvestame, maksame rahad ära ja siis režissöör ütleb, et “Lõpeta ära!” Et see on nagu öö ja päev, et see eelmine oli äge, aga see ei kõlba mitte kuskile. Tahtsid teha paremaks, aga läks justkui kehvemaks…Üldiselt siiski elav muusika rikastab arvutiga tehtud muusikat.

 

Kas Sa teed oma demod valmis päris instrumentide, süntesaatorite või üldse klaveri peal?

Sämplitud instrumentidega. Mul on akustiline klaver ka, aga üldiselt klaveri kõla ei ütle režissöörile mitte midagi. Kui sa räägid sinna juurde, et siin on metsasarved, siit tuleb koor sisse, siis see ikka ei ütle mitte midagi, ta tahab kuulda kohe ja tänapäeval ongi mingis mõttes helilooja jaoks põrgu, sest sa pead olema nagu 3 ühes, millest me rääkisime ka seal TMK vestlusringis. Pead olema helilooja-noodigraafik, helirežissöör ja dirigent-instrumentalist põhimõtteliselt. Vanasti olid sa ainult helilooja, nüüd sa pead tundma tehnoloogiat ja pead vastutama selle eest, mis kõlab, sinule teada olevate vahenditega, sest lisaks heliloomingu printsiipidele on vaja tunda muusikatarkvarasid, noodistustarkvarasid, orkestratsiooni, sest kui sa ei tunne seda, siis sa võid ju seal sämplitega teha, aga see kõlab kõik ebaloogiliselt. Näiteks vioola kõlad on keelpilliorkestris liiga esiplaanil ja vales panoraamiasetuses ja tšellot pole üldse kosta ja metsasarv ei saagi nii pikka nooti hoida, sest seal peaks olema hingamiskoht ka. Nii et see on ääretult komplitseeritud ala, põnev ala.

 

Mulle tundub, et see kõik võib ühe noore helilooja ära hirmutada, sest tema tahab lihtsalt teha muusikat…

Hmm, lihtsalt 100% ajast loominguga tegeledes kaugele ei jõua. Rääkisin hiljuti ühe proff fotograafiga, ta ütles, et kolmveerand ajast kulub suhtlemisele, raamatupidamisele, projektide kirjutamisele jne. Vaid veerandi ajast teeb ta pilte… Umbes sama on ka muude loominguliste aladega. Lugesin hiljuti Tammsaare elulugu. Tammsaare olevat kulutanud kirjutamisele vaid kümnendiku oma ajast, kõik muu läks olme peale. Õppima peab, kogu elu peab õppima. Tänapäeval on tehnika kättesaadavus loonud suure konkurentsi. Samas on need võimalused lihtsalt suurepärased. Kes oleks mulle paarkümmend aastat tagasi andnud orkestri katsetamiseks? Mitte keegi. (Ega praegugi ei antaks). Aga sämplitud pillid kõlasid juba niivõrd realistlikult, et ole ainult mees ja õpi neid kasutama. Profi kõrva jaoks on ka asi juba väga realistlik. Nii et tuleb lihtsalt soetada mõned tarkvarad ja hakata katsetama…

Sa ei saa keskenduda ühele erialale, et seal väga heaks saada, vaid pead igast servast midagi oskama.

No tänapäeva maailmas on see skisofreensus igas mõttes ja ma olen lugenud, et tänapäeva inimesel ongi reaalsus see, et ta teeb elu jooksul kahte-kolme erinevat ala. Vanasti oli see, et sa õppisid ühe ameti ära ja tegid seda terve elu, aga tänapäeval kõik muutub nii tohutu kiirusega, et see ongi väga suur väljakutse. Ja pead olema ikka pagana kindel, et see valitud elukutse on hea, õige, sest on ka väga palju päevi, kus sul ei ole tööd, raha, motivatsiooni… See on varjukülg ja ütlen ausalt – ega Eestis selles valdkonnas ei liigu eriti suured rahad.

Kas peaks siis pürgima ekspordi suunas, et teha rohkem koostööprojekte välismaaga?

Kindlasti. Muusika üks suurimaid trumpe on just rahvusvahelisus – see ei ole keeles kinni. Kindlasti minna õppima välismaale, pakkuda, suhelda välismaaga, käia üritustel nii palju kui võimalik. Ainult soovitan, kuigi see võib osutuda ka frustreerivaks. Saatuse tahtel on mul Taanis kirjastaja, kes vahendab mind USA-sse ja mujalegi. See kontakt tekkis sihikindla töö ja juhuste jada ühistulemusena.

Aga on Sul nippe, kuidas paista paremini silma nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt?

See on jube raske küsimus. Ma olen ka sellega veidi tegelenud ja ütlen ausalt ja otse, et enda pakkumine on väga kehv valik, väga raske, valus ja ebamugav valik. Kui ise ütled, et oled hea, siis sellest üldiselt ei piisa režissöörile-produtsendile. Keegi teine peab ütlema, et sa oled hea. Vägisi armsaks ei saa. Vot see on nüüd see trikk, et kuidas leida see keegi teine, kes ütleks, et sa oled hea? Tee väga palju tööd ja tõesta, et keegi teine tahab öelda, et sa oled hea või siis leia endale kirjastaja (publisher), ole tema tiiva all ja tema siis esindab sind, tema müüb sind. Mujal maailmas käib see enamasti nii. Aga kuldreegel on, et tuleb ise olla ambitsioonikas. Ja vanasõna kehtib ka: töö kiidab tegijat. Kvaliteet on määrav. Kõik käib inimesi pidi, suhtluse kaudu. Los Angelese filmiheliloojad ja music supervisorid moodustavad suletud “sigariklubi”. Sinna tahtjaid on oi kui palju. Ühel paneelil kuulsin, et music supervisorid – need inimesed valivad filmidesse bände, lugusid ja heliloojaid – saavad iga nädal ca. 500 e-kirja muusikapakkumistega. Sellist infohulka ei jaksaks keegi läbi närida. Ja ei avatagi neid kirju. Kõik käib otsekontaktide kaudu. Kuidas leida otsekontakte? Keeruline. Eestis tasub otsida üles oma põlvkonnakaaslased, kes loovad filme ja lavastusi. Teater on tõesti hea võimalus enda teostamiseks, Eestis on ju igal aastal üle miljoni teatrikülastuse ja ligi 200 uuslavastust. Tasub osaleda ka konkurssidel. Teha ise bänd, korraldada näiteks tummfilmide helindamise õhtuid vmt. Tegutseda eesmärgipäraselt.

 

Milliseid programme ja libary’sid/vst’sid kasutad?

Mis ta oli… 1993… Arvuteid ei olnud praktiliselt kellelgi ja üks tuttav vedas salaja Eesti Raadiost koju PC-d, me tutvusime tarkvaraga, mille nimi oli Steinberg Cubase ja nii uskumatu kui see ka pole, ma teen siiani Steinbergiga, see on siis 25 aastat, aga ma võin öelda, et ma tunnen seda tarkvara läbi ja lõhki ja ma olen iga uuendusega kaasas, mul ei ole mingit põhjust seda vahetada.
Notatsiooni tarkvarast Finale ja nüüd ka vaikselt Dorico, mis on ka Steinbergi oma, mida teevad Sibeliuse endised loojad. Ja VST-dest põhiline on Native Instrumendi Kontakt, mis, kui see tuli, oli väga uudne tehnoloogia ja lükkas kõrvale toona virtuaalsämpleri kuninga Gigastudio. Sellele pakutavaid sämpleid, librarysid, nende peale olen kulutanud rohkem raha kui ma tahaks tunnistada. Ja väga head on Vienna Instrumentsi orkestrisämplid, neid kasutan juba 15 aastat ja neid tuleb koguaeg juurde ja ma püüan olla kursis. Aga samas mul on ka päris pillid, oma stuudio, kohe kui vaja, võtan riiulist pilli, näiteks puidust etnilised pillid ja trummid ja toksin ja vilistan ja ümisen juurde…viimati siin Draamateatri lastelavastuse jaoks tegin näiteks tolmuharjaga ühe tracki – väga lahe heli tuli. Pane ainult fantaasia tööle. Pluss ma käin koguaeg ringi, mul on salvestaja taskus – koguaeg lindistan. Mul on kümnete tundide kaupa loodushelisid, loomade hääli, linna, rongide helisid. Sageli kutsun stuudiosse ka proff muusiku, kui mõni idee vajab vormistamist.
Ma olen lõpuks jõudnud ka sinna punkti, kus ma oskan professionaalselt noodistada oma ideid. See on võtnud meeletu aja, pea iga õhtu loen orkestratsiooniraamatuid, vaatan partituure…Tehke seda nooruses – lugege, õppige, käige EMTA noodikogus… ma ainult istuks seal. Ja vaadake partituure, kõik info on ju kättesaadav. Kui sa tahad saladusele lähemale saada, siis vaata, kuidas meistrid seda tegid, vaata nende partituure, kuula, mõtle, miks nad seda nii tegid nagu nad tegid, mõtle kaasa ja katseta.

 

Kui palju sa kasutad päris instrumente ja kui palju süntesaatoreid?

Ma tõin ühe näite, et ma tegin ühe demo, pärast noodistasin ja siis kutsusin laulja, salvestasime ja see ei kõlvanud mitte kuskile. Sellel demol oli mingi väga salapärane kõla, mida nö laiviga ei saavutanud. Siis muidugi sõltub eelarvest – kui on ikka arvestatud sisse orkester, siis tuleb seda kasutada. Mitte nii, et kuule, sämplitud orkester kõlas päris hästi, jätame selle. Seal on väga suur vahe. Ikkagi kui sa kutsud pillimehe stuudiosse, siis see annab juba väga palju juurde. Ma soovitan alati mõelda niimoodi, et ma teen selle demo valmis, aga ma kasvõi ise ümisen sinna peale või võtan mingi pilli või kasvõi klaveriga… Või kutsun viiuldaja ja kasvõi maksan talle oma toidurahast, see annab sellise, nagu öeldakse – human touchi, hingestatuse sinna juurde. Ja tänapäeval on see ju nii lihtne – läppar, helikaart, tarkvara, mikrofon – eks? Sa ei pea enam minema kallisse helistuudiosse, kus 90-tel maksis üks tund 500 krooni. Valdavalt teen aga virtuaalinstrumentidega oma lood valmis.

Kas interpreedid näevad stuudiosse tulles esimest korda nooti?

Üldiselt ma saadan ikka noodi ja demo paar päeva ette, et nad on saanud ikka natukenegi harjutada. Aga kui on head pillimehed, siis nad saavad esimese korraga ka hakkama.

Hollywoodis on spetsiifilised filmimuusika orkestrid, kes saavad kohale tulles esimest korda noodi kätte ning mängivad kohe puhtalt ära ja neid on treenitud selle jaoks.

Just, neid on treenitud ka click tracki järgi mängima.” *Sellest on ka TMK vestlusringis juttu.*

Ja sellest on justkui puudus eestis…?

Just aga jällegi meil see turg on nii väike, et ei tasu ära, aga kui pakkuda seda ka välismaale, kui teenust, siis miks mitte? Tehke ära.

 

Kuidas Sa lähened uue filmiheliteose kirjutamisele – kas on olemas kindel töömeetod või alustad igakord nullist?

Nullist. See teebki selle töö erakordselt põnevaks mu jaoks. Kuldne reegel, kui sa loed ka ameerika filmiheliloojate intervjuusid, siis nemad ütlevad ju ka, et tuleb teha spotting. Et sa istud režissööriga maha, vaatate filmi läbi ja siis ta ütleb, mis koha peal, millist emotsiooni ja muusikat ta tahab. Ja siis sa pead väga täpselt selle kirja panema – see on spotting, see on sinu piibel, sa ei saa öelda, et kuule, see on jura, mul on teine idee. Sa lähtud sellest, sa pead minema režissööri pähe. See on psühholoogiliselt keeruline trikk, aga see tuleb ära teha. Pead nägema läbi tema silmade ja katsuma mõista, milline lõpptulemus võiks olla. Sa näed seda juba sealt eelmontaažist, sa kuuled seda tema juttudest, sa pead püüdma seda õhust intuitiivselt ja siis mõtlema, kuidas seda heliga kaasa aidata. Ja seal on risk, et sa võid näiteks valesti aru saada, teha midagi ülepaisutatult – tema tahab võibolla hingestatud kohta, aga sina teed sinna mingi Beethoveni 9. sümfoonia. Teatris ma kogen koguaeg seda, ega ma ei saa 100% aru, mida lavastaja soovib. Ja siis ma katsetan seni, kuni läheb täppi.

 

Kui tihti on nii, et sa saad režissöörilt spetsiifiliselt küsida, millist pilli ta kuskil ette kujutab jne?

Väga harva. Kui ta just ei ole muusikalise haridusega. Üldjuhul jätab ta sulle vabad käed. Või siis on variant, et saadad talle ise mõndasid lugusid, näiteks enda varasemaid töid, sest ennast tsiteerida on päris äge. Aga muidu on jah nii, et vaatan filmi, teeme spottingu, teen märkmeid, siis ma mõtlen, mis on selle kogu loo üks see põhiline tunnus minu jaoks – on see mingi kurbus või põnevus või ärevus…? Ma leian selle nö. võtmeemotsiooni, mis aitab seda lugu jutustada. Siis ma hakkan proovima ja katsetama, algus on väga intuitiivne, ma tunnen, kas see sobib, kui see ei sobi, siis ma ei tee seda, panen kõrvale, proovin järgmine päev uuesti. Siit algab see looming ja kunst. Sina oled ju see, kes vastutab muusikalise lõppversiooni eest, kuidas see kõlab. Sulle on antud sisend, aga sina pead sellele andma mingi väljundi, sina pead tasakaalu otsima ja see on väga peen töö. Sa pead õppima ennast tundma nagu instrumenti. Ja siis teed esimesed teemad valmis, saadad režissöörile ja palud tagasisidet ja üldjuhul nad annavad üsna ausalt, et “Kuule, unusta ära.” Eks? *naerab*. Siis ära solvu, vaid ütle: “Okei, ma proovin midagi muud.

 

Mida sa arvad klassikalisest Hollywoodi filmimuusikast? Mulle kuidagi on jäänud mulje siin Eesti heliloojatega rääkides, et sellist muusikat tehakse maha.

Ah tead, maha on võimalik kõike teha. Ära seda väga tõsiselt võta. Filmimuusika on üldse täiesti teine valdkond. Ei ole mõtet üle olla, see ei ole viljakas, kõike tuleb omas kontekstis vaadata. Ja siis kuula, kui see on meisterlik, siis temalt on õppida väga palju. TMK vestlusringis sedastab Ülo Krigul kenasti, et on täiesti erineva spetsiifikaga valdkonnad ingliskeelsete terminitega composer, filmmusic composer ja songwriter. Vastavalt siis heliloojad, filmimuusika loojad ja laulukirjutajad. Mujal maailmas on neil iseseisvad loomeliidud, meil on aga puudu filmimuusikaloojate tsunft ja laulukirjutajate tsunft. See tekitab aga paraja segaduse. Nagu Olav Ehala seal vestlusringis nendib, kasutatakse Eestis terminit helilooja vastutustundetult. Oleks aeg luua siin teatud korrastatus. Algatuseks võiks laulukirjutajad luua oma ühenduse. Samuti filmi- ja teatrimuusika loojad. Heliloojatel on ju liit olemas. Suheldes kõigi nende gruppide liikmetega olen märganud, et päris tugevad eelarvamused ja ka väärarusaamad on omavahel. Näiteks selline väärarusaam, et kogu nö. kergem muusika teenib ise ennast nulli ja isegi plussi. Kahjuks pole see ammugi nii, digiajastu on muusikutelt võtnud olulised sissetulekud. Või selline väärarusaam, et laulukirjutajad peavad hakkama riiklikku estraadi tegema, kui nad riigilt toetust saaksid või oma tsunfti looksid. No kas pole kummaline?

 

Kuhu liigub filmimuusika edasi? Kas pigem suurema loomingulise vabaduse suunas või kopeerimiseks olemasolevatelt klassikutelt?

Ma maailma kino hoovusi nii väga ei tunne, aga tuleb vahet teha, mis on kommertskino ja mis on nö. arthaus kino. Kommertskinol on ikkagi väga jäigad reeglid. See on äri ja sellest tuleb aru saada, see ei ole koht, kus katsetada, et äkki läheb õnneks. Pigem on ikkagi see, et see otsiv kino või arthaus kino, seal saab katsetada. Aga ma ei oska nii hästi öelda, kuna tänapäeva maailm on niivõrd fragmenteerunud, ühte sellist suurt tõde või autoriteeti otsida on täiesti mõttetu. Tänapäeva maailm on läinud ääretult keeruliseks, infouputus, kunagi oli palju lihtsam, ma ei kadesta noori *naerab*.

Mis muusikat Sa vabal ajal kuulad?

Ma olen viimasel ajal väga palju oopereid hakanud kuulama. Tartu – Tallinn autosõidu ajal kuulab ilusti ära ühe 2-vaatuselise ooperi. Kaasaegset ooperit näiteks. Aga see jällegi näitab, et mul on praegu see periood – kunagi mulle see nii palju ei meeldinud…Aga siis veel jazzi muidugi, Berliinis käin Dussmanni kultuurikaubamajas ja ostan plaate peamiselt autos kuulamiseks – ma olen gurmaan, ma õpin sellest väga palju. Olen aastaid teinud Klassikaraadios saadet Fantaasia, see on kohustanud kursis olema, mis muusikamaailmas toimub. Klassikaraadio kontserdiülekandeid kuulan. Oma töö tõttu ma kuulan ikka väga palju muusikat, ma käin ka nüüdismuusika kontsertidel, väga huvitav, mida heliloojad välja mõtlevad ja pakuvad, et see on mind 20 aastat huvitanud. Kui minult küsitakse “Miks?”, siis sellepärast, et mind on alati huvitanud, kuidas muusika on kokku pandud, ma tahan alati ideaalis näha partituuri ja küsida veel heliloojalt midagi juurde.

Mis on kõige veidram/naljakam asi, mis on Sul esinedes juhtunud?

Näitlejana juhtus ükskord selline asi, et meil oli Rakvere teatris, selline tükk nagu Švejk, kus minul oli 12 rolli ja kolleegil oli ka 12 rolli ja kolmekesi mängisime 2 tunniga Švejki maha, mis tähendas seda, et seal olid ülikiired kostüümivahetused ja vuntsid käisid topeltteipidega ette. Ja siis juhtus siuke asi, et hetkeks istusin maha, et 20 sekundit lihtsalt välja hingata ja mul oli stseen, kus ma pidin koputama uksele ja mu kolleeg pidi tulema ukse peale, oma pikkade vuntsidega, ütlema midagi ja… Ta teeb ukse lahti ja hoiab kätt niimoodi suu ees ja itsitab, et ei saa sõna suust. Ja tükk jäi peaaegu seisma, ma üritasin seal midagi teha ja siis lõpuks ma hakkan taipama, et need pikad vuntsid, mis peaks olema temal ees, on minul tagumiku peal ja ripuvad ja ma olen tagumikuga saali poole. Ma olin istunud sinna tooli peale, kus need olid seal topeltteibiga.

Nõuandeid noortele heliloojatele, kes tahaksid tegeleda multimeedia valdkonnas?

Tead ma panin tähele, kuidas tulid Eesti muusikasse Pärt Uusberg ja Rasmus Puur… Pärt tegi oma koori ja Rasmus tegi oma orkestri ja siis oli järsku olemas see väljund, kus nad said oma loomingut esitada ja nüüd pole enam mingit küsimust, nüüd nad on Eesti kultuuris sees. Kui nad oleksid tulnud ilma väljundita, siis nad oleksid võib olla ikka selles staatuses, kus nad peaksid end pidevalt tõestama. Huvitaval kombel on nad mõlemad ka teatriga seotud, see võiks olla ju hea lähtekoht, katsetada teatrimuusikaga… On vaja tahtmist, usku ja veendumust, et ma teen õiget asja. Samamoodi, tehke oma film või muu visuaalmeedia teos, siis on juba väga reaalne väljund ka muusikale. Ja kui see on kvaliteetne, siis ei ole küsimust, siis see võetakse kohe omaks. Ja koolid on olulised, sest seal on õppejõud, kes oskavad kohe kommenteerida, et mis toimib ja mis mitte.
Aga neid juhtumeid, kus… Võtame näiteks Arvo Pärdi või Philip Glassi. Nad kirjutavad lihtsalt niivõrd haaravat muusikat, et mitmed režissöörid on sellest vaimustuses ja tahavad seda kasutada. Nn. minimalism sobib filmimeediumiga, kuna seal on kordused ja ka pausid, less is more. Neid näiteid on ikkagi pigem vähe, et pigem maailmas käib ikka niimoodi, et inimesed lähevad vastavasse kooli, Iirimaal või USAs või neid koole on ju päris palju, ja saavad seal praktilise hariduse ja lisaks sellele, et seal on kompositsioon, sa õpid ka ju tehnoloogiat, sa õpid dramaturgiat, sa õpid filmimeediumit tundma läbi ja lõhki, sa õpid aru saama, kus sa oled selles tiimis – mis on sinu roll, sest see on kollektiivne kunst. Ja siis hakkad vaikselt tegema, aga mitte miski ei garanteeri, et sulle hakatakse tööd pakkuma, eriti välismaal, kus on nii suur konkurents. Sul on vaja õnne, nagu näitlejatel on vaja õnne. Sa võid ju õppida näitlejaks, aga kui lavastajad sulle ikkagi tööd ei paku edaspidises elus, mis sa teed siis? Hakkad üksi monotükke tegema? Siis tuleb mõelda ümber natuke, tuleb aru saada, et see ei ole sinu tee. Võibolla su tee on natuke samm kõrvale, tuleb ka kuulata oma sisehäält ja vaadata, mis sul kätte tuleb. Hästi oluline on koostööoskus ja suhtlusoskus. Kas sinuga on meeldiv koos töötada? Kas ma tahan sind oma järgmisesse projekti? Kui sa pirtsutad ja uksi paugutad, siis ma ei soovi sind oma järgmisesse töösse kaasata, aga kui sa oled meeldiv inimene, avatud suhtlemisega, jõuad tähtajaks alati valmis, teed alati paremini, kui ma ootasin, siis ma olen vaimustuses, ma tahan ka järgmist koostööprojekti, ütlen ka sõbrale kohvilauas, et helista talle ja niimoodi see hea energia hakkab kerima… Sa pead ise vaimustuma sellest alast, õppima nii palju kui võimalik. Loe, loe, loe, uuri, küsi. Siis sa pead õppima ka koheselt teostama, ei saa ainult teooriasse kinni jääda. Näiteks, tee endale nädalane programm: iga päev ma genereerin 2 min. muusikat arvutis kujuteldavale filmile, mis kannab endas mingit emotsiooni. Esmaspäeval proovi kurbust, teisipäeval põnevust, kolmapäeval ärevust, neljapäeval tee track, mis on õudus, reedel armastus, laupäeval näiteks tagaajamise teema ja pühapäeval filmi tunnusmuusika. Iga päev. Proovi, 8h on aega iga päev, kas tuleb päeva lõpuks see 2-minutiline track ja siis järgmine päev kuula see üle. Kui sul on endal selline hea tunne, et täitsa hästi tuli välja, ma olen rahul, siis võib edasi minna, kui ei ole rahul, siis tuleb ümber teha või mõelda, miks ei tulnud välja. Ja ideaalne on seda teha alati koos mingi visuaaliga. Võta mingi suvaline film, pane heliriba vaikseks. Võta kasvõi mõni Eesti viimase aja film ja mõtle, kuidas ma siin oleksin seda teinud? Analüüsi ja proovi, vaata, kuidas muusika hakkab pilti mõjutama. Dialoog on hästi tähtis, sa ei tohi oma pillide sagedusega dialoogile sisse astuda. Kui ikka bariton räägib, siis võta mõne kõrgema sagedusega pill…
Kui sa oled teatri- või filmihelilooja, siis põhiline, millega sa manipuleerid on emotsioonid. Võta erinevad žanrid, võta dokfilm, mängufilm, lastefilm, multifilm, põnevusfilm, armastusfilm. Näitlejad armastavad eri žanrites mängida, proovi, usun, et hakkad seda vaheldusrikkust nautima. Võimalusi on lõputult…

 

Intervjueerija: Kristel Kolkanen
Fotograaf: Ingrid Kerson


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *