fbpx

Primary Navigation

5 KÕIGE OMANÄOLISEMAT HELILOOJAT

Istusime hetkeks maha ja heitsime pilgu praeguse aja filmiheliloojate maastikule ning valisime välja 5 kõige omanäolisema stiiliga inimest, kellelt on meie arvates palju õppida. Panime kokku lühitutvustused ja näited nende muusikast, et jagada huvilistele natuke inspiratsiooni.

Nathan Johnson

1976. aastal Washingtonis sündinud helilooja, režissöör ja produtsent Nathan Johnson sai heliloojana tuntuks läbi koostöö oma sugulase Rian Johnsoniga, kus ta kasutas oma muusikas lisaks tavapärastele pillidele ka prepareeritud klaverit, köögitehnikat, metallofoni ja palju muud. Filmi Brick (2005) muusika sai kõik salvestatud PowerBook arvutiga tema korteris vaid ühe mikrofoniga. Chicago Tribune ülistas seda muusikat kui ehk aasta seni kõige kaasahaaravamat filmimuusikat ja Johnson nomineeriti International Press Academy Satellite auhinnale parima originaalse filmimuusika kategoorias.

Brick (2005) treiler

2012. aastal paistis ta oma muusikaga taaskord silma Riani kolmandas filmis “Looper”, kus ta kasutas peamiselt võtetel salvestatud helisid. Lisaks traditsioonilisele orkestri koosseisule kasutas ta ka jooksulintide, tööstuslikke ventilaatorite ja auto uste paugutamiste salvestusi, mille eest pälvis ta IFMCA uue läbimurdva helilooja auhinna.

Looper (2012) soundtrack “Seth’s Tale”

Suure osa oma ajast veedab Nathan tehes koostööd stsenaristide ja režissööridega, aidates neil leida sobivaid muusikalisi lahendusi. Tänu oma varasema koostöö Rian Johnsoniga filmis “Brick”, mille peaosas mängis Joseph Gordon-Levitt, sai ta osa võtta ka Josephi enda filmist “Don Jon” (2013), kus tuleb ilusti välja Johnsoni story-based kompositsioonitehnika.

Don Jon (2013) soundtrack

Mis Nathani puhul meelde jääb, on tema avatud mõttemaailm muusikalistele võimalustele ja helidele. Tal on märkimisväärne oskus siduda klassikaline muusika nüüdismaailma helimaastikuga ning jutustada läbi selle kaasahaaravaid lugusid.

Huvitavat lugemist Looperi soundtracki loomise kohta saab veel lugeda siit.

Dario Marianelli

1963. aastal Itaalias sündinud helilooja Dario Marianelli on kõige paremini tuntud läbi oma koostöö režissöör Joe Wrightiga, kellega ta on toonud ekraanile sellised filmid nagu Pride & Prejudice (2005), Atonement (2007) ja Anna Karenina (2012). Atonement tõi talle ka Kuldgloobuse ning Oscari auhinnad.

Atonement (2007) soundtrack “Elegy For Dunkirk”

Ta alustas muusika õpinguid 6 aastaselt, osaledes nii kooris kui ka klaveritundides, kuid keskendus peale häälemurret ainult klaverile ning alustas ka komponeerimisega. Ta on õppinud sellistes koolides nagu Guildhall School of Music and Drama ja National Film and Television School.

Lisaks filmimuusikale on ta ka kirjutanud Queensland Symphony Orchestra, BBC Symphony Orchestra, London Symphony Orchestra, London Philharmonic Orchestra ja Britten-Pears Orchestra koosseisudele.

Pride & Prejudice (2005) soundtrack

Tema tugevusteks on meisterlik orkestri kasutus ja tugevat emotsiooni kandvad meloodiad, mida saab pea tema igas teoses kuulda. Tema muusika kõlab uskumatult avatult, vabalt ja inimlikult, nagu soundtrack “Awaken” filmist Jane Eyre.

Jane Eyre (2011) soundtrack “Awaken”

Temaga on peetud Spitfire Audio poolt sisukas ning huvitav intervjuu, kus ta räägib enda tööprotsessist, muusika tarkvaradest ning oma filmimuusika filosoofiast:

Jonny Greenwood

Inglise muusik, multiinstrumentalist ja helilooja, kes saavutas tuntuse tegutsedes bändis Radiohead ning on kõrvuti bändi tegevusega loonud ohtralt muusikat filmidele. Tema loomingut on palju mõjutanud eksperimentaalne muusika ning kaasaegsed heliloojad teiste seas Krzystof Penderecki.

Tema muusika filmile “There Will Be Blood” (2007, režissöör Paul Thomas Anderson) võitis nii kriitikute südamed kui ka parima filmimuusika tiitli Evening Standard British Film Awards’il.

There Will Be Blood (2007) soundtrack

Greenwood on kirjutanud muusikat ka paljudele teistele Andersoni filmidele nagu näiteks “The Master” (2012) ja “Phantom Thread” (2017).

The Master (2012) soundtrack

Tema kõige värsekm projekt on olnud muusika Lynne Ramsay filmile “You Were Never Really Here” (2017).

You Were Never Really Here (2017) soundtrack

Jonny Greenwoodi muusikat iseloomustab “kastist välja” mõtlemine ning erinevate stiilide sümbioos. Tehes seda kõike meisterlikult suudab tema looming võluda nii muusikakauget inimest kui ka täieliku audiofiili.

Mica Levi

Mica Levi on eksperimentaalset popmuusikat viljelev artist, kes on varem õppinud heliloomingut Guildhall School of Music’us. Vaatamata oma noorele vanusele on ta suutnud võita paljude tähelepanu tänu oma robustsele helikeelele.

Levi debüüt filmihelilooja oli 2014. aastal filmis “Under The Skin”, millega ta võitis ka parima helilooja tiitli euroopa filmiauhindadel ning Los Angeles Film Critics Awardsil jäi jagama parima filmimuusika auhinda jagama Jonny Greenwoodiga.

Under The Skin (2014) soundtrack

2016 ilmunud “Jackie” on Mica Levi teine täispikale filmile loodud muusika. “Jackie” muusika eest sai Mica nominatsiooni parima originaal muusika eest Academy Awards’il.

Jackie (2016) soundtrack

Mica üheks suureks tugevuseks olla omamoodi ning mitte liialt sarnaneda peavoolus toimuvaga. Lisaks sellele on ta suutnud panna oma muusika väga tugevalt pildiga kokku ning seda on tunda ka siis kui muusikat kuulata ilma pildita.

Colin Stetson

Michiganist pärit saksofonist ja helilooja Colin Stetson valdab meisterlikult lisaks saksofonile ka klarnetit, bassklarnetit, metsasarve, flööti ja kornetit. Ta on tuntud läbi oma koostöö erinevate indie rock bändidega nagu näiteks Arcade Fire, Bon Iver, The National ja veel paljud muud. Ta ületab tavapäraseid pillimängu piire ning on läbi selle loonud filmidele väga omanäolisi kompositsioone.

Lavender (2016) soundtrack “Scary Night”

15-aastaselt pilliõpinguid alustanult läbis ta Michigani muusikakõrgkooli ning tema esimene sooloalbum “New History Warfare, vol. 1” ilmus 2008. aastal, millele järgnesid 2011. aastal ka “Vol. 2: Judges” ja “Vol. 3: To See More Light” . Tema kõige hiljutisem looming kõlab filmis Hereditary (2018), mille kohta ütles The New Yorker filmikriitik Anthony Lane, et kõla järgi tundub, nagu partituur oleks kirjutatud viiulitele ja löökpillidele, millele lisaks kõlavad ka küürvaala ja nahkhiirte salvestused, kuigi tegelikult on tegu Colini innovatiivsete mänguvõtetega puhkpillidel.

Hereditary (2018) soundtrack “Reborn”

Stetsoni looming on iga kord väga omanäoline, kõnetades korraga nii nüüdismuusika kui ka klassikalise suuna loomeinimesi. Rohkem infot ja muusikanäiteid saab lugeda ja kuulata tema ametlikult koduleheküljelt.

Autorid: Kristel Kolkanen ja Eugen Linde


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *